Kristi Rebane

Hundil on jälle krambid

Mööduvad nimed ja näod muutusid iga astutud sammuga üha võõramaks. Nägudelt peegeldus kahjurõõm, need parastasid ja irvitasid mu üle. Mina ei teadnud nende nägude nime ega lugu, kuid nemad minu oma paistsid väga hästi teadvat. Nad olid teadlikud mu plaanist, tumedad jäljed mu põskedel reetsid selle.

Veider, et mitte kunagi polnud ma ennast tundnud nõnda üksikuna, kuigi nii palju inimesi oli vahetus kauguses.

Kõndisin veidi veel, kuni enam polnud möödujaid ega nimesid. Oli vaid lõputuna näiv raudtee ning seda ümbritsev mets, mis oleks nii mõnegi aukartusest värisema pannud.

Kuid mina olin paigal

"See on õige koht," mõtlesin valjult.

Lasin enda väsinud kestal langeda raudteeäärsele killustikule ning jäin Teda ootama. Ma polnud kindel, kas ta tuleb. Kui naiivne minust- ta ei tule ju mitte kunagi niisama kutsumise peale. Mõned ootavad Tema tulekut eluaeg, kaotamata korrakski lootust. Minu lootus oli kadumas. Olin endiselt üsna surnud, ka mööduvate rongide vibratsioonid ja nende ühtlane müra ei suutnud mind ellu äratada. Kuid võib-olla ronge ei olnudki.

Kukla alla sätitud kott tegi maailma teistsuguseks. Sest tagurpidi maailm lihtsalt on teistsugune.

Äkki kuulsin lähenevaid samme, kiireid, ent kindlaid. Olin end ärkvele ehmatanud. Tundsin kellegi lähedust, ent silmi ei julenud avada.

Peagi mõistsin, et tulijaks ei olnud siiski Tema. See oli keegi teine.

"Mida sa tahad?" küsisin põlglikult. Hägune kitsas kogu hakkas tasapisi omandama Sethi piirjooni.

Tagurpidi kogu vaikis. Ja miski hakkas kurgus pitsitama.

"Mida sa teed siin? Mida sul vaja on?" küsisin uuesti, seekord valjemalt.

"Sa ei lasknud mul lõpetada," ütles saabunu. "Sa pead mu ära kuulama. Niimoodi ära joosta ei saa, mitte igavesti. Kunagi pead sa oma probleemidega silmitsi seisma, kuid selleks ajaks oled liiga väsinud, tüdinud jooksmisest, et midagi ette võtta. Sul on elu, hea elu, mida sul tuleb hinnata. Sa pead mõistma, et.."

"Ma ei pea siin elus mitte midagi!" peaaegu röökisin, katkestades Sethi poole lause pealt.

Võitlesin endaga, et mitte uuesti nutma hakata, sest Seth ei sallinud nutmist. Aga ma kaotasin, sest pisarad voolasid juba võidurõõmsalt mu meelekohti mööda kõrva.

"Miks sa siin oled?" jätkas ta siiski. "Ma tean, et sa tulid Teda ootama. Selleks on täna parim aeg, jah, tean. Kuid sa pole läbi mõelnud, kas sa seda tõesti tahad. Sa pole oma Jumalaga kokku leppinud, et su tegu on õigustatav. Sa tulid siia, et piiri ületada, mis? Me räägime võimsaimast piirist, mida ületada on võimalik. Tüdruk, sa sõna otseses mõttes mängid oma eluga. Kui see piir on ületatud, siis tagasiteed enam pole. Sul on aga liiga palju. Kaalul pole mitte ainult sinu, vaid ka su lähedaste elud. Ka minu elu. Ma tean, et sa ei teeks eales midagi nii mõtlematut. Sa oled tark tüdruk!"

Mul polnud midagi öelda. Seth vaikis. Mina vaikisin.

Lähedalasuval metsas ulus hunt. See ei olnud õõvastav ega tekitanud minus hirmutunnet. See süstis minusse rahu. Tekitas tunde, et tänu minule on juhtumas midagi väga suurt, olulist, tähtsat.

"Kas sa ise arvad, et see on õige?" küsis Seth ning heitis enda kondise keha minu kõrvale. Nüüd vaatasime mõlemad maailma horisontaalsest asendist.

Ei arva.

Kivid mu selja all tundusid krobelised ja teravad, tekitades läbi riietegi suurt valu, kuid ma ei hoolinud.

"Sul on viimane aeg ümber mõelda," teatas poiss ning läitis sigareti.

Mu peas hakkas mängima üks Sõpruse Puiestee lugu, ainult et Sethi häälega.

Aga Seth ise ei laulnud. Ta oli juba tükk aega vaiki olnud.

Hundiulg kostus nüüd juba palju lähemalt. Ma võisin ka eksida, sest tühi vaikus mu ümber pani kõik kauged helid tunduma võimsatena, nagu toimuks see kõik otse mu selja taga.

"Sa sead end koguaeg meelega ohtu," lausus kõhn olevus mu kõrval peaaegu hääletult, korrutades sama mõtet juba mitmendat korda. "Mille pärast, mille kuradi pärast sa teed nii, ütle mulle?"

Ma ei suutnud midagi vastata.

Ütlesin hoopis: "Mine ära!" oodatust hädisemal toonil. "Sa oled liiga hea inimene selleks, et minuga siia jääda. Ta ei ole enam kaugel. Ta on iga hetk siin, ning siis pole sul enam pääsu. Mine! Ma tean, mida ma teen! Aga kui sa jääd, ei pruugi kumbki meist pääseda."

Süütasin samuti sigareti. Olin seda hoidnud küll ajaks, mil Seth kadunud on. Kuid olin nüüdseks mõistnud, et ta ei kavatsenudki minna.

"Sa oled liiga hea inimene selleks," sõnasin tuntava iroonianoodiga hääles.

 Ning pealegi ei loeta enesetapule kaasa-aitamist kuriteoks. Sethil oli kindlasti kõik juba läbi mõeldud. Nagu minulgi.

Pöörasin pea kõrvale, lastes väljapuhutud tubakasuitsul valge joana ööpimedusse hajuda.

Täiskuu valgustas eemal asuvat metsa täpselt parasjagu. Nägin selle ääres uitamas tuhandeid varje ja kogusid, kuid ainult üks neist oli ka tegelikult seal.

Kustutasin sigaretikoni oma talla all. Saapad olid tolmused ja kulunud, nagu ka mina, mu plaan ja kõik muu.

Tajusin äkki kellegi näljast pilku enda seljal. Ta oli kohal.

Pöörasin ringi, et temaga silmitsi seista. See võttis oodatust kauem aega. Olevus, kes kunagi karjas ei käinud, vaatas mulle oma läbitungiva pilguga otse silma sisse. Pilk pilgus. Tema silmad olid rohekaskollased ja läikivad, tuttavlikult kurvad. Teadsin, nüüd on see aeg käes.

Haarasin kindla liigutusega hõbekuuliga laetud püssi. Külmakange keha värisemas hirmust, puudutasin ettevaatlikult päästikut. Vaatasin kõrvale, et mitte näha kui see juhtub. Märkasin seda tehes, et Seth oli kadunud. Loomulikult et oli.

Sa värised, kuid see peabki nii olema.

Sa tunned suurt hirmu, kuid peadki tundma.

Ma vajutasin päästikule, sest see oligi määratud nii juhtuma.

Alles mitu hetke hiljem julgesin kordasaadetule pilgu peale heita.

Teravate kivide peal lamas kõverasse tõmbunud Seth, näol valugrimass. Haav tema kõhus sülgas verd.

Põlvitan Sethi palativoodi ette. Tema sügavad silmad on tuhmistunud ja läikest pole enam midagi järel. Aparatuur, mille külge ta liikumatu keha ühendatud on, annab ühtlase signaaliga märku, et Seth on veel elus. Aga mitte enam kauaks.

Näen peegeldust intensiivravipalati vaateaknal.

Kurat, tal on jälle krambid..

Kristi Rebane

10. klass