Arvustus nr 11

06/04/2008 20:05

 

Ainult tõde saab olla ilus

,,Seesama jõgi’’
Jaan Kaplinski
Kirjastus Vagabund
Tallinn 2007

 

Armsalt siiras ja avameelne – just nii iseloomustaksin Jaan Kaplinski kõige uuemat romaani ,,Seesama jõgi.’’ Mõtlemapanev ja rahulikult kulgev jutustus, mis on täis äratundmisrõõmu, sest tegevus toimub Tartus ja tegelasteks on lihtsad inimesed meie endi keskelt.

Raamatu peategelaseks on õrn ja hooliv, omapärane 19-aastane noormees, keda huvitab klassikaline muusika, kirjandus, luule, religioon ja keeled. Teistsuguse muusika- maitse ja muude erinevuste tõttu pole tal palju sõpru, kellega vestelda elust ja armastusest, ka tüdrukutega ei leia ta ühist keelt. ,,Jaht, loomade tapmine oli talle lapsest saadik vastik, õlut ta ei tahtnud, saunas istuda ei läbenud. Oleks ta kuskile mujale maailma sobinud, ei oleks ta meeste maailmast hoolinud.’’ Kasvades üles ilma isata, jääb tal elus midagi väga olulist puudu. Midagi, mida ei asenda ema, tädi, vanaema ega vanaisa, kellega ta koos elab. ,,Nii olid mõlemad kasvanud naiste hulgas, kumbki ei teadnud õieti kuigi palju meeste maailmast, sellest maailmast, kuhu kuulusid sõda, jahipidamine, tubaka- ja õllehais, kaardimäng ja nilbused.’’ Igal poisil on vaja eeskuju, teenäitajat, kes õpetaks, kuidas asjad meeste maailmas käivad ja kuidas seal hakkama saada.

Kohe teose alguses tutvub noormees teoloogiaharidusega Aloga (Õpetaja), kes hakkab tema elus väga tähtsat rolli mängima ja kellest saab tema eeskuju. Õpetaja on endine vaimulik, kellele keelati jutlustuste pidamine, sest tema asjade hulgast leiti pornograafilisi teoseid. Tal jäi alles ainult võimalus õpetada keeli ja ajalugu. Koos vesteldakse luulest ja kirjandusest, kultuurist ja religioonist, keeltest, mis mõlemaid vast kõige enam köidavad, sest Õpetaja oskas mitmeid erinevaid ja eksootilisi keeli, mis tedagi huvitasid. Noormees hakkab tihedamini Õpetajal külas käima ja ootab igat uut kohtumist suure ärevusega. ,,Tal oli korraga väga piinlik ja õnnis olla. Teda oli oodatud, Õpetaja oli teda oodanud!’’ Palju on huvitavaid arutlusi, mida oli väga põnev lugeda. ,,No kui lähemalt näiteid tuua, siis näiteks marid. Nendele oli kõik nendesugune, kõik elas ja kõigesse tuli suhtuda lugupidavalt, arvestavalt. Mari tervitas metsa, kui metsa läks, tervitas oja, kui üle oja läks, palus puult andeks, kui puu raius. Paljude indiaanlaste ja neegritega on samamoodi.’’

Samal ajal aga armub ta oma ülikoolikaaslasesse Mallesse. Malle on temast pool aastat vanem, sarnaste huvidega, samuti ilma isata kasvanud tütarlaps. Koos veedetakse palju aega, käiakse jalutamas, õpitakse. Koos temaga saab noormees oma esimesed valulikud kogemused armuasjades. Tüdruk on tagasihoidlik, hooliv ja mõistev, kuid mõlemad on liiga kogenematud, et nende suhe saaks tõsisemaks minna. Olukord ei lähe lihtsamaks, kui peategelane kohtub uue neiuga, kelle vastu tal tärkavad veel sügavamad tunded, kui tal Malle vastu olid. Poiss on segaduses ja pikka aega vaevab teda dilemma – kas jätta oma esimene tüdruksõber ja anda järele armastusele ning kirele.

Lugu läheb päris keeruliseks, kui ta saab teada, et tüdrukul, keda ta üle kõige armastab ja igatseb, on keegi teine. Suureks üllatuseks on see ,,keegi teine’’ Õpetaja. Mees, kes oli talle nii tähtis, röövis tema armastatu. Peale selle, et Õpetaja tahtis tüdrukut endale, hakkas ta ka noormeest laimama ja temast halba rääkima, jättes endast väga kibestunud ja halva inimese mulje.

Kõigi nende murede keskel kerkib üles uus probleem – noormees viiakse ülekuulamisele Underi paguluses kirjutatud luulekogu levitamise eest. Tal ei jää muud üle, kui sõita Leningradi õppima, jättes maha kodu ja armastatud inimesed, ka Õpetaja. Ma usun, et see otsus oli õige ja need pahandused tõid talle hoopis kasu. Eemalt nähakse asju teises valguses ja võib-olla just tänu sellele suutis peategelane andestada Õpetajale ja oma elu edasi elada.
,,Ei, ta ei lähe ära, ei jäta oma minevikku, kodu, koduseid. Võib-olla on selleks, et neid mõista, et neile lähemale jõuda, vajagi neist mõneks ajaks eemale minna.’’

Raamat on autobiograafiline ja põhineb Jaan Kaplinski enda elulool. Mind hämmastas ja võlus üheaegselt autori julgus ja oskus kirjutada kõigest keerulisest nii lihtsalt, kõigist piinlikest olukordadest ja tabust nii avameelselt. ,,Kristlus. Kas on üldse niisugust asja nagu kristlus? Mis on see, mis ühendab Kristust, Peetrust, Augustinust, inkvisiitor Torquemadat, Lutherit, Erasmust ja Schweitzerit? Ma ei leia midagi pääle mõne sõna ja nime. Aga kas sõnad on nii olulised? Kas sõnad teevad inimesest kristlase? Kas Kristus ütles, et käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi?’’

Pole lihtne käsitleda teemasid, mis on seotud armastuse ja seksuaalsusega, usuga. Ma arvan, et Kaplinski sai sellega väga hästi hakkama. Usun, et paljudel noortel on ette tulnud teoses käsitletud probleeme, kahjuks aga pole mitte kõigil meist inimest, kelle poole pöörduda. Miks ei võiks ühe raamatu lugemine olla algus oma murede lahendamisele või vähemalt teadmisele, et me ei ole üksi? Minu arust võiks olla ja sellepärast soovitaksin seda ka gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse õppekavasse panna. Ma arvan, et noori köidaks pigem see ausus ja otsekohesus, kui välja mõeldud kunstlik jutt, mis tundub võltsi ja ülepaisutatuna.

Lugu käsitleb küll religiooni, noori ja seksi, kuid teosest puudub see tavapärane labasus, mida olen tihti kohanud teistes romaanides, eriti Andrus Kivirähki teostes. Naiste keskkonnas, kus peategelane üles kasvas, õpetati teda vastassooga arvestama ja naistest lugu pidama. ,,See poiste juttudest valguv põlgus ja viha ehmatas teda. Ta oli naiste hulgas kasvanud, naiste maailmaga kohanenud, ta ei osanud end naistele vastandada, ei tunnud end sel kombel mehena nagu ta koolikaaslased.’’ Minul kui naisel oli seda väga meeldiv lugeda, sest tänapäeva maailmast kajastub pigem see, et nõrgem pool on kui objekt, mille üle tugevam valitseb. ,,Ta mäletas, milline šokk oli talle olnud arusaamine, et tüdrukud eelistavad temale poisse, kes sedasama meheliklabast mängu vabalt mängida oskavad.’’

Mulle meeldis Kaplinski julgus ja oskus kirjutada avalikult kõigest, mida tavaliselt püütakse varjata või vähemalt teeselda, et jutt käib kellestki teisest, mitte kunagi meist endist. Eestlaste kui kinniste inimeste jaoks on tõelistest tunnetest raske rääkida, las nad kajastuvad siis vähemalt kirjapildina meie teostes. Ma arvan, et see romaan pakub kõigile midagi - alates armunud ja ellu astuvatest teismelistest, kellel on veel palju õppida, kuni Nõukogude ajal elanud ja kasvanud vanematest inimestest, kelles tärkavad kindlasti mälestused ja äratundmisrõõm.

Teos lõppeb peategelase sooviga jätta mälestusi ja meenutusi enda elust ka tulevastele põlvedel. Ma arvan, et see seletabki seda ausust ja tõetruudust.
,,Ta peab kirjutama kõik, nagu oli. Häbenemata, ilustamata. Sest ainult tõde saab olla ilus, vale ei saa. Ta on juba pidanud liiga palju valetama ja küllap ei pääse sellest edaspidigi. Aga päevikus peab kõik olema, nagu oli, nagu tema seda nägi ja ausalt hinnata püüdis.’’

Ann-Getter Annuk
10. klass
Tartu Mart Reiniku Gümnaasium
anngetter@hotmail.com
õp. Silja Russak

 

 

 


 

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode