Arvustus nr 11

17/04/2009 19:56
 Ka seal, kus tramm ei käi, juhtub põnevaid asju

 Katrin Reimus "Kus tramm ei käi"

Varrak, 2008

 

"Kus tramm ei käi" on ajaviiteromaan. Reeglina tähendab see, et raamatu eesmärk on täita lugeja aega ilma keerdkäikude ja mõistukõneta, mida peaks tundide viisi analüüsima. Kõik eelmainitu on tõsi ka selle teose puhul, aga tõeliselt suurepärane on raamat siiski! Võrratuks teeb ta igas reas vastu särav omapära, ja autori südamerõõmu on selgesti tunda ka pärast raamatukaane kinnilöömist. Katrin Reimus kirjutab nii mõnusal moel, et tema raamatut lihtsalt peab armastama.

Kui ütleksin, et teos mind algul ei köitnud, oleks see puhas vale. Raamatu pealkiri on hästi valitud, kindlasti omalaadne ja lihtne meelde jätta ning raamatu kaaned on lausa vastikult salapärased, andmata edasi ühtki sõnumit, mis reedaks raamatu sisu. Kui ma selle teose esimest korda kätte võtsin ja esimest lehte, mis näppude vahele jäi, lugema asusin, oleksin võinud lugema jäädagi. Olles täielikus teadmatuses sündmustest, mis leidsid aset teose algul, suutis see tekst mind siiski piisavalt paeluda: langesin hetkeks unustusse ega suutnud raamatut käest panna. Olude sunnil siiski pidin seda tegema, kuid küsimus "mis küll edasi sai?" kummitas mind kuni järgmise korrani, mil raamatu kätte võtsin.

Seekord otsustasin otsast peale hakata, kuna olin juba veendunud, et algus on vähemalt sama hea või isegi parem kui need leheküljed, millele olin sattunud juhuslikult. Pettuma ma ei pidanud. Raamat hakkab pihta sellega, kuidas noor naine kirjeldab oma vastakaid tundeid seoses pikaajalise suhte lõppemisega, kus kõik, mis tundus õige ja hea, osutus hiljem valeks ja teeskluseks. Armastus tundus pettusena, mille ohvriks peategelane oli langenud. Nendest pettumuse ja valu köidikutest pääsenud, otsustas naine alustada uut elu kardinaalselt teistsuguses keskkonnas. Nimelt, tundes vanas kohas, suures linnas ei muud kui ängistust, kolis ta ühte väikesesse kogukonda, justkui uude maailma, kus asus tööle kultuurinõunikuna.

Taolisi hetki, mil tundub võimatu vanas keskkonnas endistviisi edasi elada, on ette tulnud kõigi inimeste elus. Midagi otsustavalt muuta, seda viimast ja lõplikku sammu astuda on aga sageli tohutult raske. Isegi liiga raske. "Kus tramm ei käi" inspireerib leidma seda julgust - lüüa uks oma selja taga kinni ja astuda uues, tundmatus suunas. Selline kartmatus tuleviku ees aitab minul kui abituriendil küll enda tulevikuplaanide suhtes kindlameelsem olla.

Esimene tutvus ümbruskonnaga osutus ülimalt meeldivaks ja ka töö paistis naisele sobivat. Siiski tundis ta pitsitust südames, mis viis ta tahes-tahtmata mõtetes tagasi vana armastuse juurde. Pääsetee oli aga lähedal. Esimene tõhus "südamerohi" ja üksinduse leevendus saabus probleemsest perekonnast pärit naabripoisi näol, kellele naine pakkus peavarju ja lohutust. Noormehe abil leidis naine endas motivatsiooni ja jõudu edasi minna, samal ajal aidates kaaslasi.

Seda lugedes meenutad tahtmatult kõiki neid momente, mil oled või oleksid saanud kellelegi midagi head teha. Ükskõiksus on tõsine ühiskonnaprobleem. Iseenda ja oma muredega jageledes tuleks ka teisi märgata, et vajadusel abistav käsi anda. Vahel, eriti laste puhul, ei olegi muud vaja kui vaid sõbralikku ligimest.

Loomulikult ei puudu K. Reimuse raamatust ka armastus. See ülev tunne saabub teose peategelase ellu kiirelt ja kirega. Romantilised hetked raamatus on justkui peidetud, neid tuleb otsida, ette kujutada. Ridade vahelt loeb palju rohkem välja, kui tegelikult on kirjas. Lootusetu romantikuna ei tunne minu fantaasia piire ning südame tegi härdaks küll. Tähelepanuväärne on see, kuidas raamat pani kaasa elama. Õnnehetkedel tundsin südant kiiremini löömas ja kurbusehetkedel panin ennast sarnasesse situatsiooni. Minu silme ette ilmus ohtralt kujutluspilte, sest kirjeldatu oli sedavõrd realistlik. Väga lihtne oli samastuda sellise peategelasega. Ilmselt olen ma ka parajas vanuses ja sobivast soost, et noore naised õnneotsinguile kaasa elada.

Vältimaks arusaama, et tegemist on romantikute öökapiraamatuga, mainin ära, et selles teoses on piisavas koguses ka põnevust ja nalja. Peategelase kerge eneseiroonia paistab välja pea igalt leheküljelt ja puudu ei jää veidralt koomilistest tegelaskujudest, kes on äratuntavad, kui enda ümber ringi vaadata.

See raamat jääb meelde. On kerge lugemine, jutustab elulistest asjadest, muutustest ja kohanemisest ning uutest algustest, tehes seda moel, et tunned, justkui elaksid ise neid sündmusi läbi. Kuigi raamat lõppes ootuspäraselt õnnelikult ja süda ohkas rahuolevalt, tahaksin ikkagi teada, mis edasi sai…

     Mis tegelikult edasi sai, võime endale ette kujutada, toetudes elukogemustele, mida järk-järgult omandame, ja järgmistele raamatutele, mis meile kätte satuvad ning meie südant liigutavad.

 

 

Stina Riisalu 12a

Rapla Ühisgümnaasium

12.a klass

Juhendaja: Ülle Mäekivi

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode