Arvustus nr 16

17/04/2009 20:31
„Anna ma kirjutan maha võõrad read.“

Elo Viiding „Esimene tahe“

Tuum 2002

 

Esimest korda Elo Viidingu teost lugedes jäi mu mõtetesse kajama lause ,,Anna ma kirjutan maha võõrad read’’. See oli midagi vihjavat, kuid samas salapärast, midagi sarkastilist ja etteheitvat. See on autori soov rõhutada meie ühiskonna väiklust nii kirjanduses kui ka muudel elualadel.

,,Esimene tahe’’ on Elo Viidingu – enesekindla, intelligentse ja kaasaegse naise – omanäoline ja huvitav luulekogumik, mis on täis enese-, ühiskonna-, kirjanike- ja kirjanduskriitikat. Elo Viiding on oma teoses korraga melanhoolne ja tõsine, keeruline ja lihtne, mõistatuslik ja aus, konkreetne ja vihjav. Tema luuletused on küll osa tervikust, kuid täiesti iseseisvad nagu ka kirjanik ise.

Luulekogus ,,Esimene tahe’’ on käsitletud mitmeid ühiskonna valupunkte, mille kohta autoril nii mõndagi on öelda. Tema luuletustes kajastub tema kriitiline suhtumine kollasesse ajakirjandusse

             progressiivsete literaatide bulvarilehe selts-

             konnaveerul kus algab tardunute talk show ( lk 59)

ja ajakirjanikesse

                        ajakirjanikud on meie lapsehoidjad meie ise oleme kadedus   (lk 68),

kuid ka lugupeetumate väljaannete autorite kohta teeb ta negatiivseid märkusi

                        Sina kirjutad oma rea – Tema võtab ühe – Siit – teise sealt –

                        Ja tema müüb selle maha – Tema võtab –

                                                                                                oma temakraatia –

                        Kaasaegse kirjakultuuri – Ja kristliku halastuse       – abiks –

                        Müstifitseerib natuke – Valmis saab – raamatu  (lk 82)

 

Kirjanikud kirjutavad liiga tihti ainult heaks kiidetud normide järgi, piirates oma loomingulisust ja vaba tahet, mõeldes liialt arvamusliidritele ja lugejatele meeldimisele                                

kõik läheb hästi kuni sa pead kerjama

            arvamusi ja ootuspärasust kuni kehtib käsk (lk 8)

ning kahjuks alles kõige viimasena iseendale meelepärasena olemisest. Võib-olla on sellises kartuses ja silmakirjalikkuses kaduma läinud mitmed väärtuslikud ballaadid, haikud, novellid ja romaanid. Ma arvan, et kirjanikud vajavad ühiskonnalt suuremat tunnustust ja julgustust, jõudmaks samale tasemele, kus on Elo Viiding. Nad vajavad suuremat enesekindlust, et olla erilised, erinevad ja kirjutada just sellest, millest nemad tahavad, mitte sellest, mida keegi teine peab heaks.

On asju, mis inimesele ei meeldi või mida ta peab mitte just kõige sobivamaks, ning siis ta avaldabki selle kohta oma arvamust ja protestib. Tavaliselt tekib mässumeelsus mingist isiklikust kogemusest, mis lihtsalt tuleb välja elada ning minu jaoks jäi teose paljudest ridadest kostuma autori sisemise valu nukker toon.

           Mäletan oma ristluude alandusi,

           mäletan iga sisserännanud venda ja õde, kes mu juurde tuli

                                                                                                                       viisamurega                            Ja lasi mind seejärel mu tõekspidamiste koopas mädaneda.

           Aga ma püsin vait, et mind

           risti ei löödaks     (lk 90)

 
Elo Viiding kaotas küllaltki noores eas omale väga lähedase inimese - isa - ning see ei saa ühelegi lapsele olla kerge.

                       Tahtsid surnuga

                       rääkida

                       siis said aru et ta on

                       surnud

                       sulle öeldi seda

                       väga viisakalt

                       siis tahtsid teise

                       surnuga rääkida

                       oma elust

                       ühendus katkes    (lk.13)

 
On inimesi, kes vajavad enda kõrvale kedagi teist, kedagi, kes neid kuulaks ja lohutaks, kuid on ka teistsuguseid, neid, kellele piisab sõnade paberile panemisest, enesele asjade lahti mõtestamisest, peitmisest vihjete taha, mis ainult lubavad teha kaudseid oletusi. Ning siis nad keeravad uue lehekülje. Ma arvan, et Elo Viiding on just üks nendest viimast tüüpi inimestest.

Luulekogu „Esimene tahe“ kirjapilt ja stiil on väga ainulaadsed, mis ainult rõhutavad autori soovi erineda ja protestida igasuguste normide vastu. Tema luuletustes on paljud laused poolitatud ridadeks mitte mõtte keskelt, vaid kusagilt vahepealt, mis tundub alguses harjumatu ja võib-olla isegi natukene valena.

                    Liuvälja ja surnukambri, redeli üle on

                    vaskne vanakuu.  (lk 15)

                    Sellele julgusele ei saa kunagi vastata

                    piisavalt (lk 81)

                    asotsiaal saab politseinikult peksa sutenöör

                    läheb maksuametisse sukasääres pomm   (lk 66)

Sellest saabki alguse Elo Viidingu üha kasvav soov teha midagi teistmoodi, kirjutada teistmoodi, olla kõike muud kui tavaline, seejuures ka vastuoluline

                                  Ma olen tehtud teile armastamiseks ja vihkamiseks (lk 7)

ning kasutada oma õigust vabadusele, tehes asju just nii, nagu tema seda soovib.

2006. aastal Eesti Raadio saates ,,Keelekõrv/Luuletaja ja tema keel’’ on Elo Viiding maininud, et ta kasutab mõnedes tekstides komasid, ja teistes jälle mitte, vastavalt teksti meeleolule, selles sisalduvatele mõtte- ja hingamispausidele. Ka on olnud kirjastajal probleeme sellega, et tekst võtab enda alla paigutuslikult palju ruumi ja seetõttu peab olema luuleraamat suurem ja laiem. Kirjastaja peab alati alla andma ja leppima Elo Viidingu tahtega. Usun, et mitte kõikidel kirjanikel ei ole nii palju julgust, võitlemaks oma soovide ja tahte eest, sest puudub enesekindlus ning kahjuks peetakse teiste arvamust palju tähtsamaks kui iseenda soove.                         

                                  mind ei vaadata hea silmaga

                                  ja ma ei raputa südameid

                                  minu maskid ja kostüümid äratavad võimetut viha

                                  valekoolnutes

                                  salakavalust ja libedust

                                  kirjandushuvilistes  (lk 10)

Paljudel inimestel ei ole julgust avaldada oma mõtteid ning lepitakse sellega, mis keegi teine neile peale surub.

                                  Teine on alati parem   (lk 8)

Iseendale tuuakse seejuures vabanduseks kartus kõrvale jääda, teistele mitte meeldida või arvamus, et teised teavad paremini ja on targemad.

                                  vormi valatud – see tähendab alati kõrgem

                                  alati meelepärasem alati kenam  (lk 8)

Sellisele olukorrale vihjab ta ka oma luuletustes, nimetades sisemist julgust hulljulguseks, mis on meie ühiskonnas küllaltki taunitud emotsioon.

                                  Sisemine julgus on ainus hulljulgus  (lk 8)

 

Igal teosel on rääkida oma lugu, kuid Elo Viidingu luulekogus ,,Esimene tahe’’ oli neid lugusid rohkem kui üks. See on noore iseseisva naise väga isiklik jutustus suvalistest ja tähtsatest, olulistest ja mõttetutest, temale lähedal ja temast kaugel olevatest inimestest. ,,Esimene tahe’’ pani mind meie ühiskonda kriitilisema pilguga vaatama ning mõistma, et mitte miski ega mitte keegi ei ole mustvalge.

 

Ann-Getter Annuk

Tartu Mart Reiniku Gümnaasium

11. klass 

õp. Silja Russak

 

 

 

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode