Arvustus nr 17
Hämus uidates
Elina Hirvonen "Et tema mäletaks sedasama" "Etta hän muistasi saman" Varrak, 2007
Hämu - just sellise sõnaga iseloomustaksin värske soome kirjaniku Elina Hirvoneni esikromaani. Aga see pole vastik, ebameeldiv somp, kuhu sattudes tahaks maas istudes ilmamuutust oodata. Pigem tekib soov läbi udu paistvate päiksekiirte poole püüelda, otsida oma teed ja lahendusi.
Elina Hirvonen on sündinud 1975. aastal ning õpib dokumentaalfilmi ja kirjandusteadust. "Et tema mäletaks sedasama" ajendas mind lugema fakt, et hoolimata kirjaniku nn "mul on üks raamat" staatusest, esitati romaan kohe peale ilmumist Finlandia preemia kandidaadiks. Pettuma küll igatahes ei pidanud.
Alul hirmutas mind teose väike ja vaikne olek. Kui mõned neist karjuvaist telliskiviraamatutest sisaldavad palju mõttetut, emotsioonitut ähma, siis iga selle loo sõna hoidis endas nii palju, et vahel mind lausa ülepeakaela segadusse sokutas. Aga mitte midagi liigset ega ülepakutut.
"Mu taldrikul on poolik mokakook ja kohvitassi jäetud rõngas. Mees kõrvallauas vahib tühjusesse ja trammivagun koliseb aknast mööda. Sulen raamatu ja silitan karedat kaant. Tahaksin raamatu inimestelt andeks paluda." Anna istub kohvikus, loeb kirjanik Virginia Woolfi enesetapukirja ning mõtleb oma elule, oma vaimuhaiglas olevale vennale, isale, emale. Oma armastavale sõbrale Ianile, tema vanematele ja minevikule. "Kogu elu polegi lõpuks muud kui mälestus või mälestuste mälestus," öelnud Tammsaaregi.
Annat on vorpinud pehmeid ja siledaid rõõme valusalt lõikavad noaterad, ta ilusaid meenutusi muundavad tihti varjud. Nii on kujunenud pealt kõva kestaga noor naine, kes lohutades ja teisi hoides seisab tugevalt kui kalju, ent on sisimas habras ja õrn. "Ma ei olnud seda iial ette kujutada osanud. Armastust, mis tundus nii jäägitu, et võisin selle kaitse all olla nutune ja peast segi, ja ikkagi hoidis keegi minust kinni ja tahtis, et ärkaksin järgmisel hommikul tema kõrval." Ianis leiab Anna enesega sarnase, katkise ja õnnetu, kes hoiab teda. Üksteise embuses räägivad nad oma minevikust, kannatustest ja ahastusest, mis neis peidus on olnud.
Iga sõna mõte liimib mind selle külge, pigistab südamest verepiisku ja raputab sügavalt. Reaalsus ja soov paremale, unistused ja valusad vaimukused, mis puudutavad nii tugevalt, et leian trükimusta järgi lõhnava raamatu lehed pisaratega kaetud olevat. Teoses peituv segadus peegeldab segadust inimeses, kes otsib end. Teistsuguseid seoseid, lootust ja ootust. On võimatu mõista täielikult, kuid see on lihtsalt uskumatu kogemus, nii selgelt tuntavad emotsioonid ja valu, elu karmus.
"Mu kaksikõde tõstab kätt minuga ühel ajal. Ta naeratab. Tema nägu on siledam kui minu oma. Ta on õnnelik, et ma olen vaid heiastus lombi pinnal. Kujutletud kaksikõde kujutletud maailmas, kuhu tema kunagi ei pea astuma."
Nimi:Hanna-Liisa Soll
Klass:7.klass
Kool:Tartu Forseliuse Gümnaasium
Õpetaja:Margit Ninn