Arvustus nr 19

07/04/2008 17:16

 

Kasutütre ja võõrasema lõpmatud tülid

Ketlin Priilinn
„Peaaegu printsess“
Kentaur, 2007
Kui käin raamatukogus ringi ja vaatan seal asuvaid riiuleid, mis on pilgeni täis igasuguseid raamatuid, ei oskagi kohe midagi valida. Seetõttu ma silmitsen eelkõige „jutukaid”, mis on huvitava ja kutsuva välimusega, seejärel hakkan alles lugema sisukokkuvõtet. Kui see osutub huvitavaks, otsustan antud raamatu kasuks. Nii on ka „Peaaegu printsess“ minu jaoks eelkõige põnava välimusega: kaanel suur pilt, millel asetsevad tüdruk ja hiir, pildi ülemises osas suures kirjas raamatu pealkiri ja pildi all samas kirjas raamatu autor, tagakaanel teose lühike, kuid tabav lühikokkuvõte. Lugenud läbi raamatu tutvustuse, tekkis tahtmine teada saada, mis probleemid ja tunded raamatuga tutvudes ilmsiks tulevad.
Teos räägib ühest tavalisest perest, mis koosneb teismelisest tütrest, töötavast isast, hoolivast kasuemast ja võõrasema tüütust pojast. Kui aga alustada lugemist, kerkivad esile probleemid: teismelisele tütrele, kes on kaotanud ema, ei meeldi, et tema ja ta isa juurde on sisse seadnud üks võõras mutt oma tüütu pojaga. Miks ei või nad isaga elada kahekesi? Miks peab siin mõttetult askeldama üks võõras mutt? Miks ei või kõik olla nagu enne? Need küsimused püsivad terve raamatu vältel Emilia, kes on raamatu peategelane, mõtetes. Muredele lahenduse leiab ta omamoodi seiklustega, mis on reaalsed ja võivad toimuda meie kõigiga. Nimelt mõtlevad Emilia ja tema parim sõbranna välja plaani, kuidas võõrasema lõplikult majast välja ajada (see neil ka peaaegu ka õnnestub).
Plaani esimeses osas jätavad nad trepile tulipunase, ideaalse sirge varrega roosi ja šokolaadi (kommikarbi jaoks neil raha ei jätkunud). Eesmärk on, et isale tunduks nagu tädi Sirjel (võõrasemal) oleks salajane austaja või armuke. See aga isa ja tädi Sirje suhet ei kõiguta. Niisiis võtavadki Emilia ja Getter ette plaani järgmise osa, nimelt panevad nad Getteri isa lipsu tädi Sirje taskusse. See aga tekitab isas pisikesi kahtlusi. Et neid veelgi suuremaks ajada, lasevad nad oma klassivennal koju helistada, küsida tädi Sirjet ning siis toru hargile panna. See tekitab isas lausa suured kahtlused. Aga see, mis edasi juhtub ja kuidas kõik laheneb, tuleb lugeja endal välja uurida, muidu ei ole üldse huvitav, kui ma kõik ära räägin.
Seda raamatut lugedes valdasid mind paljud tunded: rõõm, kurbus, kaastunne, arusaamatus, ja ärevus. Mõnda kohta lugedes tundsin lausa, kuidas pisarad mööda põski alla voolavad. Üks kohtadest oli selline:
„See, et tal normaalseid riideid ei ole, ei tähenda, et ta minu ema kleidi võib endale selga ajada!“ nähvasin põskedel voolavaid pisaraid pühkides. „Mis sa mõtlesid tõesti, et emale oleks meeldinud, kui mingi võõras mutt tema riideid kannab!“ Pöörasin ennast tädi Sirje poole, kes tummalt õhku ahmis. Olin nii endast väljas, et mul oli juba täiesti ükskõik, mis nüüd edasi saab või mis karistuse isa mulle selliste sõnade eest määrab. Istugu ma või elu lõpuni koduarestis, aga enam ma mingit tallekest mängida ei kavatse. Las saab tädike nüüd kõik teada, mida ma temast ja ta kallist lapsukesest arvan! (lk 67-68)
Selliseid raamatuid, kus segunevad nii rõõm kui ka kurbus, võib lausa lõpmatuseni lugeda. Lõpetuseks võin ma vastata küsimustele: „Kas see raamat meeldis? Kas oli huvitav? Kas teoses oli piisavalt põnevust ja seiklusi? Kas kõik lõppes hästi?“ lihtsa vastusega „jah“.

Maarja Klaas
Varstu Keskkool
8. klass
rita@varstukk.edu.ee
Rita Riisenberg
 

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode