Arvustus nr 2

21/03/2008 18:23

 Kahevõitlus

Retsensioon Raija Siekkineni teose ,,See oli siin’’
(ilmunud 1999.a, kirjastus Otava ) kohta

 

,,Ajale kahe armastuse vahel mõtles ta kui ruumikale valgele toale, mille akende taga vahetuvad kiirustamata aastaajad. Seintel on hommikuse valguse peegeldusi. Kostab klaverimängu; sellega suureneb tubade arv, kusagil kaugemal on noor, valgesse riietunud tüdruk klaveri taga; tuul hõljutab aknakardinaid. Aeglane ärkamine, aja pehme kiigutus, paljaste jalgade hääl puupõrandal. Toaõhus on tunda lillede, õunte, hommikuse leebe tuule lõhna, ja parfüümi, puhaste triigitud riiete ja mööblivaha lõhna.’’
,,See oli siin’’ (Se tapahtui täällä) on Raija Siekkineni (1953-2004) lüüriline romaan, mis on ilmunud ,,Loomigu Raamatukogus’’ 2007.aastal. ,,See oli siin’’ (eesti keelde tõlkinud Piret Saluri) on Raija Siekkineni teine eesti keeles ilmunud raamat. 1987.aastal ilmus,,Loomingu Raamatukogus’’ valik tema novellikogudest ,,Elu keskpunkt’’ ( Elämän keskipiste, 1983) ja ,,Väike vale’’(Pieni valhe,1986). Pekka Tarkka, Soome juhtivaim kirjanduskriitik, on kirjeldanud Raija Siekkenen’i tema romaani ,,Häiritud maastiku’’ põhjal selliselt: ,, Tema elegantne proosa tungib inimeste teadvusse. Ta joonistab hingemaastikke, uurib tunnete kuriteopaiku, kuulab üksinduse muusikat.’’
Raija Siekkineni iseloomustab kõige paremini oskus näha maailma väikeste asjade läbi palju suuremana, asjade läbi, mida inimesed tavaliselt, igapäevaelus, üldse tähele panna ei pruugigi. Me ei mõtle, missuguse kujuga on lumme astutud jalajälg või missuguseks on muutunud apelsin ühe ööga. Sellistele pisikestele muutustele ei pöörata tihti tähelepanu ja seetõttu võib tunduda raske mõista inimesi, kes just niimoodi kõike ümbritsevat näevad.
,,See oli siin’’ räägib ,,ajast kahe armastuse vahel’’, naisest ja mehest, hüljatud ja taas elustatud majast. See on äärmiselt emotsionaalne lugu võitlusest endaga, ja majaga, millest loobumine polegi nii kerge, kui esmapilgul tundub: ,,On aeg minna, ja naine tõusebki püsti, läheb elutoa uksesuhu, jääb sinna seisma, enne kui üle läve astub. Kott vedeleb ikka veel põrandal, ta on selle vist unustanud. Naine astub pika sammuga üle põranda, aga mitte sinna, kus on kott, vaid sellest mööda radiaatori juurde, ta vajutab lülitid alla, paneb termostaadi täisvõimsusele, avab köögis kapi, seal on voolumõõtja: naine keerab pealüliti tööasendisse.’’ Ei ole lihtne jätta hüvasti, minna ja enam mitte kunagi tagasi pöörduda, isegi mitte korraks .On väga keeruline kirjeldada tundeid, mis võiksid vallata inimest, kes on vastu võtnud otsuse millestki loobuda, ja siis ajapikku leida, et see otsus on vale, aga samas justkui pole ka. Kahtluseuss on kõige hullem, mis võiks hakata hinge paaniliselt närima. See võib viia totaalse sisemise hävinguni. Kui paljud küsimused tahaksid saada vastust? Millistele küsimustele saab vastata vaid inimene ise, ja millistele peame vastused leidma teiste abiga?
Raija Siekkinen oskab nendele küsimustele vastata. Tema võime kokku panna kaks ühteaegu nii erinevat, aga samas nii sarnast inimest, kes teineteise küsimustele vastama hakkavad, on imekspandav. Tegemist on naise ja mehega, kelle saatused on neile mitmeid vingerpusse mänginud, ja kelle läbielamised on olnud sarnased. Lihtsast majamüügist tingituna saab alguse kahepoolne võitlus, mäng, mille lõpplahendus muudab nende elu igaveseks. Miks on küll kirjanik valinud kaheks osapooleks just naise ja mehe? Ega sellel ei olegi tegelikult tähtsust, kas naine ja mees või naine ja naine või mees ja mees- süda on neil kõigil ja tunded samuti. Läbielamisest tingitud valu tunnevad nad kõik ühtemoodi, erinevus seisneb vaid selles, kuidas keegi individuaalselt selle läbi elab: mõni raskemini, teine kergemini. ,,See oli siin’’teoses on peategelasteks valitud mees ja naine, kes tegelikult üksteisele võhivõõrad olles tähendavad teineteisele palju enamat, kui nad sellest ehk isegi aru saavad. Nende suhe on spontaanne, seal ei ole mängus sügavaid tunded, mis võiksid viia armastuseni. Nende suhe on müstiline, salapärane teineteise mõistmine, toetamine ja usaldamine kujunevad iseeneslikult, tahtmatult: ,,Ta oli lehitsenud telefonimärkmikku, mõelnud, et ehk on seal keegi, kes teab keristest, ja leidnud kolm numbrit: hädanumbri, politsei ja kinnisvaraagendi oma. Ta oli helistanud agendile, koju, rääkinud kerisest, ja mees oli öelnud, et tuleb kohe järgmisel päeval, nagu niisugune, kellel ei ole tööd, on palju vaba aega ja vähe sõpru. Ma tulen õhtupoolikul, oli mees öelnud, siis vaatame seda. Ja naisele oli meenunud, et mehe naine oli surnud, ja et ta sõitis palju autoga, et talle ei meeldinud ei büroos ega kodus: et ta oli üksi.’’
Mees, kinnisvaraagent, oli üksi. Tema naine sai traagilises autoõnnetuses surma, ja tihti käis mees õnnetuskohal otsimas vastuseid oma küsimustele, küsimustele, millele oleks saanud vastata vaid hukkunud abikaasa, mitte keegi teine. Ka mees oli loobunud oma kodust maal ja ehk selle tõttu mõistis ta naist paremini kui keegi teine, ehk seetõttu oli ta nõus mängima naisega kaasa, lasta tal olla oma majas, jõuda selguseni ja mitte teha rutakaid otsuseid, nagu tema kord teinud oli.
Mis saaks veel hullem olla kui üksindus? Mitte miski. Üksindus võib viia hulluseni. Üksindus võib tappa. Naine oli üksi ja mees oli üksi. Parimal juhul jääb üksiolijale lootus, et järsku keegi, ehk mõni tuleb ja viib selle kohutava üksindustunde: ,,Ta oli mõelnud kõigele sellele, meeles kõik möödunud peod, ja ta oli teinud kõik nii, nagu oli tehtud alati: koristanud maja, toonud veranda lauale suure kimbu angervaksu ja tõrvalilli, oli kütnud sauna ja istunud kaua kõige kõrgemal laval, ilma et oleks mõelnud, kas nad pesid teineteisel selga. Ja siis katnud grillilaua, teinud tule üles ja istunud tule ääres, otsekui ootaks külalisi.’’
Halvimal juhul ei tahagi üksiolija enam kedagi enda lähedale, kuna on viimsegi lootuse kaotanud, alla andnud. Naises on veel usku näha päikesekiiri pilve tagant helgelt ja rõõmsalt säramas. Ta on otsustanud kõike muuta.
Muudatuste läbi keerame elus justkui uue lehekülje, puhta ja valge, ilma vigadeta. Algab uus raamat, uute inimestega, uute valikute ja otsustega, algab strateegiline mäng, milles võitjaks saab jääda vaid tugeva iseloomu ja tahtejõuga isiksus.
,,Ülemisel korrusel on laual valge paber. Kaugemalt paistab see puutumatu: lähedalt on näha, et sellele on palju kordi kasutatud kirjutusmasina tindiga kirjutatud. Sügistormiga aknast puhuv tõmbetuul kergitab laual paberi nurka, viib paberi lauaservale, lõpuks kukutab selle maha. Kevadine päike leiab selle sealt ja kolletab selle, tähed paistavad vaevu välja. Kui kevadel tagasi tulin, leidsin paberi põrandalt. Mõtlesin selle põletamiseks kokku kägardada, mul oli kiire, alumisel korrusel põles pliidi all tuli. Istusin voodi servale, lugesin: Ajale kahe armastuse vahel mõtles ta kui ruumikale valgele toale, mille akende taga vahetuvad kiirustamata aastaajad. Seintel on hommikuse valguse peegeldusi. Kostab klaverimängu; sellega suureneb tubade arv, kusagil kaugemal on noor, valgesse riietunud tüdruk klaveri taga; tuul hõljutab aknakardinaid. Aeglane ärkamine, aja pehme kiigutus, paljaste jalgade hääl puupõrandal. Toaõhus on tunda lillede, õunte, hommikuse leebe tuule lõhna, ja parfüümi, puhaste triigitud riiete ja mööblivaha lõhna. Pärastlõunased varjud on pikad ja jahedad; raamatu lehed kahisevad tasakesi. Nüüd muusika lakkab. Summutatult, seintest vaigistatult, vaevalt kuuldavalt kostavad hääled väljast. Vähehaaval need tugevnevad. Toa vaikus täitub neist; selle mahedatesse aroomidesse hakkab segunema sigari, heitgaasi, mehehigi lõhna; piibutubaka, toolileenile visatud mantli välisõhu lõhna, ja musta pesu, hommikuse ajalehe, kange kohvi ja veel soojade linade lõhna. Nüüd ärkab kass, kes on hästi söönult põrandal maganud. Tuba muutub varjuderohkeks, ahtaks, nüüd on see täis suitsu, lärmi ja lõhnu, trammivagunite pidurdushääli, krohvitolmu, samme ja hüüdeid. Uste ja akende lukud ei pea enam: nüüd on tuba tänavate öösse lahti.’’
Kas pole see deskriptiivne pildistus kõnekas? Niipalju varjundeid, otsekui oleks tegemist impressionistliku maaliga. Kujutlusvõime hakkab tööle, tekib tunne justkui lendaksid reaalsusest minema ja korraga avastaksidki end sattunud maalile, mida kunstihuvilised parasjagu imetlevad. Nii nagu võib imetleda suurepäraseid kunstiteoseid, võib ka imetleda Raija Siekkineni omapärast kirjaviisi,tema stiili. Otsekui seosetud read moodustavad tegelikult kokku võrratu täiuslikkuse, mis pakuvad nii lugeja hingele kui ka meelele tihti karmi, kuid vägagi mõtlemapanevat ainestikku otse elust enesest. Kõik see on tegelikult ka meie ümber, aga me ei näe seda- miks? Me ei näe, sest puudub tahe. Puudub oskus näha. Puudub aeg. Inimestel on pidevalt kiire, kõik ruttavad kuhugi ja kehtib ütlus, et aeg on raha. Mis teha? Tuleks võtta aeg maha ja istuda ning vaadata, millest kõigest imepärasest oleme ümbritsetud. Kindlasti märkaksime kolletanud paberitükki põrandal või missuguse aroomidevõrgu on pununud igapäevaelus ringi uitavad lõhnaämblikud.
Muinasjutud on rohkem meelelahutuseks, aga lood, mis on läbi põimunud tegelikkusega, puudutavad kindlasti iga lugejat märksa sügavamal moel. Äratundmisrõõm, kuid ka tihti äratundmisvalu on tihti need aspektid, mida ühed lugejad loodavad valitud teosest leida, teised aga mitte. Leian, et ka ,,See oli siin’’ teoses tõstatatud probleem puudutab kõiki, kes on pidanud läbi elama kodu müügi või/ja lähedase kaotuse.
Eks igal inimesel on raske sellistel teemadel rääkida ja haavu võib veelgi lahti kiskuda sellise teose lugemine, kus täpselt samad olukorrad ja tekkinud tunded on pisidetailideni kirja pandud.
Igal algusel on lõpp, ja iga lõpuga algab uus algus. Nii ka Raija Siekkineni romaanis ,,See oli siin.’’ Raija Siekkinenil, kes oli sündinud 11.veebruaril 1953. aastal, ilmus kokku kaheksa novellikogu. Lisaks juba nimetatule ,,Talve tulek’’ (Talven tulo,1978), mille üliõpilasena avaldas ja teos pälvis Kalev Jäntti auhinna. Raija Siekkinen on pärjatud mitmete Soome kirjandusauhindadega, nagu näiteks Soome riiklik kirjanduspreemia, Eino Leino auhind, Runebergi preemia.
Raija Siekkinen suri oma kodu põlengus 7.veebruaril 2004.aastal, seega teenimatult vara, mis jättis pooleli ta psühholoogilise ja varjundiküllase loomingu. Mind kui noort ja suhteliselt vähese elukogemusega inimest võlusid nii tegelaste hingevärelused, napivõitu dialoogid, kuid ometi teosest läbikumav inimsuhete karmivõitu hellus.

Anelle Olonen
Viljandi Maagümnaasium 10.a klass
nenolo@hot.ee
Juhendaja: õp.Aili Kiin


 

 

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode