Arvustus nr 20

17/04/2009 23:09
 KÕIK SIIN ILMAS ON KADUV

Viiu Härm ,,Õhuaken” , 2004a, Kirjastus Varrak, 280 lk

Kõik siin ilmas on kaduv, samuti ka aeg ja asjad meie ümber. Ainuke, keda võib kartmatult usaldada, oled sa ise. Tihtipeale ununevad ka mälestused, mis pahatihti kipuvad kaotsi minema selle kiire elutempo juures, mis meid igapäevaelus ümbritseb. Autor on ennekõike tahtnud näidata, kui üksikuks ja eemaletõugatuks võib üks inimene jääda, kui teda tabab ootamatult ükskõik mis elu keerdkäik. Inimene on siis valmis tegema ükskõik mida, peaasi, et sellest äralõigatud maailmast minema pääseda. Kahjuks pole aga kõik inimese enda teha ja ta võib veel sügavamale pimedusse sattuda, kus ta veel kunagi varem käinud pole. Elu keerdkäigud on tihtipeale väga ettearvamatud ning aken kahe maailma vahel võib olla isegi osaliselt pääseteeks. Samuti on raamatus juttu selles, kui kallid on mälestused inimestele ja vahel võivad need olla lausa ainsad asjad, mis meid selle elunatukese küljes kinni hoiavad.

Nimitegelaseks on just äsja kahekümneaastaseks saanud Riine, kes enne eksamite lõppu tõusnud kõrge palavikuga haiglasse on sattunud. Arstid arvavad, et  tal on tuberkuloos. Algab pikk ravi, kuid kuud mööduvad ja tulemusi ei ole - ei häid ega halbu. Järsku hakkab Riinel aga niivõrd halb, et ta vaagub elu ja surma piiril. Mida nõrgemaks ta jääb, seda väiksemaks tõmbub ta ring haigla maailma ja välismaailma vahel. Järsult muutub ta olukord niivõrd halvaks, et vaja läheb isegi elustamist. Peale seda hakkavad tal käima krambihood, mis justkui nõelad igale poole torkaks ja hinge niivõrd kinni löövad, et enam hingata pole võimalik. Need toimuvad pea iga päev ning Riine peaaegu unustatud maailm vahetub hapniku vastu, mida ta ahnelt endasse tõmbab.

Tuberkuloosipisikuid temast aga ei leita ja asjad hakkavad tasapisi paremuse poole minema. Hakkavad tekkima lootused kohtuda ümbritseva maailmaga, mida ta pole juba peaaegu pool aastat näinud ega katsunud. Tal tekivad eesmärgid, mille poole püüelda ning soov, kuidas oma eluga edasi minna. Suurhetkeks kujuneb päev, mil Riine haiglast välja saab ja kõnniteel teistele lehvitades haigla elu taga igatsema hakkab ning isegi sel hetkel ei tea ta täpselt, kuhu ja kuidas  elu edasi veereb.

Romaan ,,Õhuaken” on kirjutatud neile, kes soovivad leida elust selle pisikese killukese õnne ja armastust, mis muidu ilma selleta võiks elu kohe kindalsti päris tühjaks ja kurvaks muuta. Samuti oleks raamat ka suureks abiks äsjastele koolilõpetajatele, leidmaks elust just seda,  mille poole kõige rohkem pürgima peaks, kuna tegu ongi just samas vanuses tüdrukuga, kelle mured ja rõõmud elu keerdkäikude näitemänguna on üles rivistatud.

Minu arvates oli tegu suurepärase eneseväljenduse ja tundeküllase romaaniga, mis tõi oivaliselt esile just selle, mida on tahetud öelda. Kuna teos on kirjutatud ühe kindla inimese silmade läbi, on palju kirjeldatud inimeste iseloome ja nende käitumist ning tahaplaanile on jäetud nende välimus. Kohati ei olegi arusaadav, milline tegelane raamatus välja näeb ja see teeb piirab arusaamist. Hulgaliselt on näiteid toodud peategelase minevikust ja hüpped ühelt teemalt teisele on suhteliselt suured, mis raskendavad teose mõistmist veidikene. Üldpildi suudab aga autor luua veenva ja kaasaegse ning lugeja ei hakka kahtlema, et sündmused on realistlikud ja veenvad.

 

Eve Tarnapovitš

Saue Gümnaasium

12b

õp Piret Uulma

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode