Arvustus nr 22

17/04/2009 23:10
„Me elasime erinevates maailmades nagu kaks tigu, kes ei pääse teineteise kodadesse pilku heitma.”

A.Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”

2007 Eesti Keele Sihtasutus

Lugesin Andrus Kivirähu romaani "Mees, kes teadis ussisõnu". Õudused elust endast kahvatuvad selle julmuse kõrval, mida Kivirähk oma raamatus nii loo kangelastele kui ka nende vaenlastele osaks laseb saada. Verd pritsib ja laipu lendab "Ussisõnades" märksa rohkem kui mõnes kolmanda kategooria õudusfilmis.

"Ussisõnade" ebatavaline pessimism ja julmus ei tähenda seda, et Kivirähkil poleks midagi olulist öelda. Seekord on kirjanik volüüminupu oma sõnumi võimendamiseks lihtsalt täiesti põhja keeranud. Tulemus on paraku selline, et tekitab ilmselt päris paljudes lugejates tugeva tõrkereaktsiooni. Arvata võib, et paljusid Kivirähki püsilugejaid tabab "Ussisõnu" lugedes just seesugune ehmatus. Kindlasti šokeerib Kivirähk lugejaid meelega raamatus, mille peategelaseks on viimane eestlane Leemet, kes elab metsas, ei võta omaks ristiusku ega hakka maad harima, kes kaotab kõik oma omaksed ning peab lootusetut võitlust võõrvallutajatega.

Vanadel eestlastel oli oma salarelv – Põhja Konn, kes magas oma ürgkoopas, kuid ärkas ja tuli oma rahvale appi, kui kümme tuhat meest teda üheskoos ussisõnadega kutsusid. Põhja Konn ei ole niisiis muud kui kollektiivne tahe, mida hästi toimiv ühiskond on võimeline otsustavatel hetkedel väljendama. Millised on ussisõnad, millega Konna kutsuda, sõltub muidugi rahvast, kuid põhimõtteliselt on igal rahval oma Konn olemas. Ka eestlastel, ja viimati tuli ta meie kutse peale appi laulva revolutsiooni ajal, kui suudeti ühtselt midagi luua.

Samas ei ole muidugi mingit tagatist, et rahvas suudab läbi aegade säilitada kollektiivseks tegutsemiseks vajaliku elujõu. «Mees, kes teadis ussisõnu» kirjeldab tüüpilist ja kurba juhtumit, kus traditsiooniline kultuurikood ei suuda enam inimesi mobiliseerida, sest uued efektiivsemad elatumismeetodid toovad endaga kaasa hoopis teise väärtussüsteemi ja elulaadi. Tavaliselt on sellised muutused tingitud kokkupuutest tehnoloogiliselt ja kultuuriliselt kõrgemalt arenenud kultuuriga. Halbade asjaolude kokkusattumisel viib see nõrgema rühma taandumiseni, aga ka õnnelikumal juhul toob endaga kaasa kultuuri põhiväärtuste üsna valulise ümberhindamise."

Kuid samas arvan mina, et selline käsitlusviis tema teoses on isegi mõnevõrra naljakas, kuna inimestele, kes seda loevad, tekivad vastuolulised mõtted pähe, nad analüüsivad ja püüavad leida oma seisukoha, kus lähtuda ja endale seda raamatut aksepteeritavaks muuta. Kivirähk jutustas oma teoses kiiresti kaduvatest väärtustest ja tõekspidamistest, et inimeste ülesanne on kokkuhoid ja üksteisemõistmine, kuid olgem realistid, selline unelm võibki sündida ainult raamatutes. Tänapäeva inimesed ei mõtle nii palju ühtsusele, vaid oma edukusele ja soovide täitumisele. Ma ei taha olla negatiivne ja ammugi mitte solvav, aga selles raamatus on palju muud peale Põhja Konna ja vere. Teos räägib lollusest, inimeste oskusest teha kõike just nii, kuidas ette näidatakse. Massimõjutused. Teeme nii, sest kõik teised ju teevad seda. Miks peaksime meie erinema? Selline moto on Eestil juba pikka aega, kuid õnneks on olemas ka inimesi, kes mõtlevad ka teisiti ja julgevad ka oma arvamust avaldada – kasvõi ilukirjanduseski.

 

Liana Põldver 

Saue Gümnaasium

12.b

õp Piret Uulma

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode