Arvustus nr 26

Tere tulemast, tõde

“Elu algab täna”
Sass Henno
Eesti Päevaleht, 2002

Kui elu ei lähe nii, nagu tahaks, ja kõik viltu veab - mida sellises olukorras teha? Kas alla anda ja lõpetada elu, põgeneda kaugele või hoopis kätte võtta ja üritada tekkinud probleemid lahendada? Seda kõike otsustab inimene ise. Inimene, olend, kelle iseloomu ja käitumist ei saa ette teada. Täpselt sellistel teemadel arutleb ka Sass Henno oma romaanis, millega ta pälvis äramärkimise romaanivõistlusel.
Uudishimulik lugeja ootab kindlasti sellest raamatust midagi kiminaaljututaolist või mingit lihtsat õhtulugemist, kuid tegelikult on raamatu näol tegemist täiesti tavalise noore mehe elu kirjeldusega. Kuidas kõik viltu veab ja kuidas ühel päeval leiab ta end täiesti tavalise kaltsuna peaaegu tänavalt. Tal pole raha ega mobiili, ta viibib täiesti võõras linnas, tüdruk on teda maha jätnud, koolist on teda töö pärast välja visatud ja töölt on lahti lastud, et ta saaks õppida. Mida hakata peale sellise eluga? Midagi. Lohutust tuleb otsida alkoholist, nagu tavapäraselt seda tehakse. See aga pole lahedus probleemile. Lõppude-lõpuks tuleks alustada elu otsast peale. Noor Marko hakkabki sellega romaanis tegelema.
Miks peab inimene maksma ränka hinda oma ja päris tihti ka teiste tegude eest? Miks teevad inimesed teistele haiget? Miks ei hoolita teise inimese tunnetest? Kas sõbrad annavad alati just õiget nõu? Täpselt sellistele küsimustele otsisin mina vastuseid sellest raamatust. Vastused - neid polegi. On ainult küsimused ja veel kord küsimused. Kindlaid vastuseid pole kunagi. Enne ei õpi keegi, kui pole oma õppetundi kätte saanud. Ütleb ka üks kena mõttetera, et ”tarkus on nagu jõgi - mida sügavam ta on, seda vähem häält ta teeb”. Õigus on nendel, kes ütlevad, et keegi ei jää ilma õppetundidest ja valust, mis nendega kaasneb.
See on tegevuselt väga hästi pingestatud ning mõtleva panev romaan. Mulle meeldis raamat juba selle pärast, et tema kujunduslik pool on huvitav. Üldjuhul algavad raamatud 1. leheküljega ja lõpevad näiteks 90.-ga. Selles raamatus on aga vastupidi. Raamat algab üheksakümnendalt ja lõpeb esimese leheküljega. Romaan algas tegelikult lõpuga.
Lugedes seda raamatut, mõistsin ma seda, millist rolli mängivad elus hoolivus ja sõprus. Ka enesekindlus ja tahtevõime. Milline on tänapäeva elu ja kuidas käituvad inimesed teistega – hoolivalt, kuid ka hoolimatult, oleneb sõpradest. Tõeline sõber ei reeda kunagi, näiline sõber aga küll. Millist rolli võib mängida elus armastus ja armastatud inimene. Kui pettud kelleski, ei saa enam teda usaldada ning pettud ka teistes inimestes. Raamatut lugedes valitses minus mingi põnevus, et mis nüüd kohe juhtub ja kuidas raamat lõppeb. Hea kirjanik nagu Sass Henno oskab lugejani tuua kõik üksikasjad, et lugejal oleks kergem jutustatud pilti enda silmis näha.
Soovitaksin lugeda seda raamatut 16. eluaastast alates, kuna noorem lugeja võib-olla ei mõista just seda, mida kirjanik tahab öelda, või ei ole kirjanik enda mõtteid nii noorte jaoks selgesti väljendanud ning need jäävad lugejale arusaamatuks. Kindlasti on see raamat väga õpetlik ja südamlik.
Raamatu läbivaks teemaks on elu ja surm ning elukeerdkäigud. Teos kutsub lugema. Mulle meeldis sisuline ülesehitus: teemaarendused ning probleemi püstitamine alguses, mis lõpus saab oma lahenduse. Ainukene selle romaani negatiivseid probleeme on see, et tegevus toimub korraga nii olevikus kui ka minevikus. Mingil hetkel on asi väga segane ja lugeja võib mitte aru saada, kas jutt käib minevikust või tulevikust.
Kahtlemata jääb see teos meelde lugejale, kuna tuuakse näiteid tänapäeva noorte probleemidest ja üldse armastusest ja hoolimisest, sõprusest ja ka suhetest kahe inimese vahel.

Gerda Peda
9.klass
Ülenurme Gümnaasium
Gerda544@hot.ee
juhendaja Piret Rannast