Arvustus nr 27

08/04/2008 21:32

Etniline värvipalett soome sulesepa käsutuses

 

Hannu Raittila
“Canal Grande”
Varrak, 2003

Nébbia. Piimjas, tihe udu, mis on enesesse matnud lisaks Veneetsia kaunitele hoonetele veel ka raamatu alguse. Beežidele lehtedele trükitud sõnad kumavad õrnalt läbi enesekindlate veepiiskade ning käsipidi kombates teen teosega esmatutvust. Vabas vormis ülestähendused ning päevikusissekanded kõnelevad mõlemad samast reisist, kuid läbi erinevate persoonide silmade. Kui udu Veneetsias hajub, saavad selgemaks ka isikud kirjelduste taga. Pedantse soome inseneri Marrasjärvi põhjalikud ja detailsed jutustused toimunust ning boheemlasliku Saraspää hallutsinogeentsetest ainetest tekkinud tunnete ajel visandatud kommentaarid, mis lõpu poole järjest segasemaks muutuvad. Põhieesmärgiks on Veneetsia linna päästmine, kuid enamus seltskonnast tegeleb kõige muu kui sellega.
Väga ilmekalt võrreldakse uimaseid itaallasi, vabameelseid ameeriklasi ning igati korrektseid soomlasi. Alati jäise korralikkusega asju ajavad põhjamaalased peavad harjuma lõunaeurooplaslikult rahuliku tempoga, sest Vahemere kaldail voogab aeg teisiti – kõrge temperatuur teeb tunnid ja minutidki roidunuks ning käsib siestat pidada. Soome kultuurikomisjoni kuulub teisigi kummastust tekitavaid tegelasi. On korpulentne ja patriootlikke tundeid kiirgav kultuurinõunik Snell, kes oma kodumaa tutvustamiseks lausa soome disainiga nõusidki tellib. On humanitaari hingega dotsent Heikkilä, kes väga intensiivselt oma tohutut teadmistepagasit teistegagi jagab, kuid vahel sellega pikantseid seiku tekitab – näiteks udu sees gondlis Canal Grandet ümbritsevaid hooneid ilmekate žestidega tutvustades, kui ilmneb, et tegelikult liigub paadike hoopis teistes vetes. On ka mingitpidi küll Itaalia rütmidega kohanenud Soome konsul Veneetsias, kes vaevleb siiski koduigatsuse käes ning on selle leevendamiseks oma palee katusele lausa Soome sauna ehitanud, mis itaallaste poolt küllaltki teravalt paika pannakse. Itaalia poolt lisanduvad Carlo ja Ettore, rõõmsameelsed ning lõbusad, kõike kergelt võtvad Veneetsias tegutsevad noormehed, kes kultuuritegelasi justkui omast heast tahtest ringi veavad, ometi, nagu selgub lõpus, on selle taga hoopis teised motiivid. Etnilise maiuspala tipuks lisanduvad seltskonda veel kaks ameeriklast – Mike ja George, esimene lendur ja teine filmirežissöör. Kuid kõik see on näiv, nende iseloomujooned ja tegevus on vaid üks kümnendik jäämäe tipust. Ülejäänu pesitseb salakavalalt külma vee all, nii et ettevaatust! Vaja läheb kannatust, sest Vahemere soojus annab energiat vee agregaatoleku muutmiseks.
Vürtsiseid märkusi ning sõbralikku tögamist jagub romaani päris palju. Tegelasteks on võetud väga äärmuslikud tüübid, kellest tavaeluski puudust pole. Värvikirevad ning eriilmelised, erinevaid huvialasid ja arusaamu esindavad, kuid samas siiski huvitava koosluse moodustavad raamatu prototüübid, kes on samas ka erinevad näited stereotüüpidest.
Mitu korda mainitakse, et piir Lõuna- ja Põhja-Euroopa vahelt jookseb ühes Alpidega, kuid nii äärmuslik pedantsus ja korrektsus upub osaliselt juba Soome lahes. Nalja heidetakse sakslaste üle, meile harjumatult tehakse märklauaks just nende lohakus.
Projekt, mille ümber kogu tegevus pöörleb, on tõeliselt hea näide Euroopa Liidu bürokraatiast ja paberimäärimishullusest. Sellel on pöörane nimi – Veneetsia linna päästmine arteesiavee välja pumpamisest põhjustatud vajumisest. Jagatakse rahasid, tasutakse sõidukulusid, peetakse grandioosseid koosolekuid ja tuliseid vaidlusi. Kuid paraku pole näha mingit tulemust, põhjuseks on itaallaste aeglane asjaajamine ning sellest tulenev välismaalaste loidus.
Romaanis on sümboolselt kasutatud aastaaegu – teos algab talvega ning enamus tegevustki toimub sel ajal, külmalaine ning tumedam lõpp aga veebruaris, mis teatavasti on kõige madalamate temperatuuridega aeg. Tuuli ülestähendused on paigutatud kevadesse, mis toovad enesega lootust – näiteks nagu uus elu. Neid sümboleid märkab vaid alles pärast teose läbilugemist. Nad on õrnad ämblikuniiditaolised juhtlõngad, mis liiga robustsel käsitlemisel kaovad ning neid ei leia enam. Õrn tuuleiil annab need saatuse hooleks ja asjaoskamatu silm ei näe neid enam. Nad popsavad mälusoppidest välja justkui meeldetuletusaknad raali ekraanilt ning lugemiseks on tarvis kursoriga peale klikkida, et see siis oma sisu avaks. Muidu igapäevaste žestidena tundunud käeviiped, naljad või sõnavõtud teevad järelemõtlemisel asja palju selgemaks, löövad pildi klaariks.
Teos haarab enesesse ja paneb muigama, teeb rahuliku tunde. Koomilised itaallased, karged Põhja Pojad ja omatahtsi tulevad-kaovad ameeriklased moodustavad kirju kompoti, mille kohal tiirlevad herilased. Magus lõhn uinutab täiesti ning unustan, et herilastel on astlad. Lõpp torkab mind äkitselt ning hea turvatunne kaob – Veneetsiasse saabub enneolematult külm talv, kanalid jäätuvad ning linn on paanikas. Enne seda toimub sümboolne karneval, mis justkui viimset päeva ennustab ja kus liiguvad grotesksed tegelaskujud, kes külmavärinaid tekitavaid toimetusi ajades nagu põrgust oleks välja karanud. Vähemalt nii karmilt kujutab neid raamatu autor. Marrasjärvi kurjakuulutav ennustus veneetslastele osaks saavast hävingust täitub pisut ning ta asub abi pakkuma, samal ajal kui Saraspää järjest suuremasse uimastisõltuvusse kaldub. Oma päästetöid hingega tegev uiskudel insener satub aga miinivaringu alla, sest ta juhtub nägema surnukeha. Viimase asjana räägib ta kogu loost ülempolitseinikule, olgugi et mingit uurimist sealtpoolt ei alustata. Mees lahkub. Mu pulss on viimase neljandikuga raamatust läinud kõrgemaks kui ülejäänud kolmveerandiga, kõrvalleheküljel vaatab vastu vaid üks nukker, kuid samas lootustandev sõna “kevad”. Tuuli monoloog tuleb sinna üllatusena, kuid toob loosse märgatavat selgust, puhub laiali suitsu, kuid õhku jääb siiski vine, mis tõelist lahendust nähtavale ei too.
Nagu muuseas antakse tegevuse sees pidevalt ülevaade linnakese kultuurist ja ajaloost, sisse on kirjutatud see dotsent Heikkilä repliikidesse. Need on nauditava keelekasutusega, saateks alati praktilise meelega Marrasjärvi nööked. Nii saab iga Veneetsiasse reisi plaaniv isik kindlasti suures koguses infot nii vaatamisväärsustest kui kohalikest oludest.
Autor on väga osavalt hakkama saanud mitme asja ühel ajal tegemisega: hoidnud korraga käigus kaht liini, pidanud kinni tegelastele iseloomulikust kõnepruugist ja mõtteviisist, pakkunud meelelahutust ja andnud õpetust, jaganud informatsiooni, edastanud mahlakaid kirjeldusi kordagi igavaks muutumata.
Kõige ootamatum oli minu jaoks lõpp – olin alul veendunud, et tegu ongi reisiteatmikusarnase romaaniga, millele on lisatud lihtsalt inimestevahelised suhted, eriti kompaktse versiooniga, sest tutvustatud on järgmist nelja rahvust: itaallased, ameeriklased, soomlased ning ka lugeja enda hing. Paratamatult kipub ju mõte teatud situatsioonide juures paralleele vedama või neid hoopiski maha tõmbama. Kuid lõpp šokeerib. Šokeerib nii, et paneb alul lihtsalt ühte punkti jõllitama ning veidi aja pärast mõtlema, miks Hannu Raittila kogu asja nii lõpetas. Miks puhus ta ära Saraspää eluküünla? Miks tõi ta Veneetsiasse paukuva pakase? Miks kirjutas ta kadunute nimestikku Carlo? Kas selleks, et ehmatada? Panna esitama küsimusi? Raputada meid välja rutiinist? Või ei olegi sel muud põhjust, kui teha lihtsalt üks hea ja huvitav lõpp? Usun, et igaüks leiab oma vastuse, kas siis meelepärase või loogilise. Igatahes tuleb autorile teha sügav kummardus – ta on ühendanud meeldiva kasulikuga. Pean tõdema, et ei kahetse ühtki minutit, mis selle raamatuga veetsin. Kuid teos ei ole kaugeltki veel läbi töötatud. Hallid ajurakud jätkavad sünteesi, kuniks kõik vihjed on kokku viidud ning terviku moodustanud. Lõpetuseks sobiks ideaalselt reis Veneetsiasse, peas kumisemas dotsent Heikkilä tarkussõnad. Nii valmiks kahtlemata ideaalne üldpilt.

Laura Valli
Ülenurme Gümnaasium
9.a klass
laura.valli@mail.ee  
Juhendaja õpetaja Piret Rannast
 

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode