Arvustus nr 30
Seesama jõgi meis kõigis
Jaan Kaplinski „Seesama jõgi“
Kirjastus Vagabund 2007
Maailm on kui jõgi, mis seisab pealtnäha samal kohal ning püsib oma põhiolemuselt muutumatuna, ent milles siiski voolavad värsked veed. Herakleitos on öelnud, et ühte ja samasse jõkke ei saa astuda kaks korda. Oma olemuselt on inimesed siiski otsijad ja teelolijad või nagu romaani kontekstis peaks ütlema: jões viibijad.
"Seesama jõgi" on Jaan Kaplinski 2007. aastal ilmunud autobiograafiline romaan.Teos on kirjutatud kolmandas isikus ning räägib üliõpilasest noormehe pikkadest ja keerulistest eneseotsingutest, suhetest naistega ja isiksuseks kujunemisest. «Seesama jõgi» on täiskasvanuks saamise lugu, mis algab „lõpust“. Jutustaja, kelle nime kordagi ei nimetata, ent kellel on mitmeid sarnasusi ülikooliaastate Kaplinskiga, on romaani algul tulnud ära saatma oma Õpetajat Styxi jõe voogudesse. Intrigeeriv avang tekitab lugejas kohe hulgaliselt küsimusi. Autor ei lase kaua oodata- juba järgmistes peatükkides juhatab Kaplinski meid raamatu sündumustikku noormehe pihtimuslike sisemonoloogide kaudu, millele järk-järgult lisanduvad kõnelused pere, sõprade ning vastleitud Õpetajaga. Just viimasesse on peategelane lausa jumaldamiseni kiindunud.
Hariduselt Õpetaja- teoloog Alol, kelles võib leida Kaplinski mentori Masingu isikuomadusi- tundub olevat iga asja kohta põhjatult teadmisi, tema erudeeritusele tuginevad ka mehe kindlad seisukohad. Õpetaja vaimset võimekust ei suuda pärssida võimul olevad nõukogudemeelsed ja progressi piiravad jõud. Kaplinski romaan pakatab pingelistest dialoogidest, arutlustest, enesesse süüvimisest. Teost vürtsitavad Alo kõnesse peidetud luulekatked, meisterlikud arutlused elu, Jumala, filosoofia ja filoloogia üle, mis ühendavad endast tohutut teadmiste varasalve ja mille voolamist enesesse on lausa tunda. See muudab raamatu tõelise intelligentsusgurmaani maiuspalaks. Õpetaja on oma seisukohtadadest kujundanud absoluudi, need on kategoorilised tõed, mille taga võib kuulda lausa resoluutset viha.
Sageli on päris eluski meie poolt armastatud ja jumaldatud inimesed need, kes panevad meid raskete katsumuste ette. Nii ka romaanis. Just Alolt saab noor jutustaja endale Marie Underi luulekogu käsikirja. Kirjutis satub julgeolekutöötajate kätesse ning kuna peategelane ei reeda oma õpetajat, sunnitakse ta lahkuma Tartu Ülikoolist ja suunatakse õppima Leningradi Ülikooli.
Ja nagu oleks sellest veel vähe, langetab autor peategelase poolt Jumala seisusesse tõstetud Õpetaja põrmu ning näitab Alo väiklast iseloomu, mida esmapilgul ei oleks võinud oodatagi. Ent seda eredamalt hakkab esile kerkima peategelase enda olemus ja tema ohvrimeelsus. Teoses pole ühtegi üheplaanilist tegelast (ehkki nii võib alguses tunuda) ning loo teeb nauditavaks just selle kihilisus ning huvitavad karakterid, kes teose käigus arenevad, ennast avavad ning seeläbi muutuvad. Romaan ühendab täiuslikult realismi ja fantaasia. Kogu raamatut iseloomustavaks sõnaks võiks olla ausus. Brutaalne ausus, mis ometi tekitab tunde, et võiksime ise olla peategelase asemel. “Seesama meri meis kõigis,” on Kaplinski väljendanud oma mõtteid luuleridades. “Seesama jõgi meis kõigis,” väidab mees nüüd romaanis. Teose läbivaks motiiviks on jõgi, mis läbib teost metafooride, kujundipiltide või otseselt peategelase tegevustega seotud tegevuste kaudu.
Lugu voolab ja kulgeb intellektuaalsetest kõrvalepõigetest hoolimata üsna argiseid radu pidi, ent suudab mõne ootamatu süžeepöörde ning omapärase keelekasutusega (onomatopoeetilised hääled, kaplinskilik diftongidest hoidumine jne) hoida üleval lugeja huvi. Usutavalt kirjeldatakse ajastu paineid ja hirme. Väga ilmekalt jääb meelde näiteks noore peategelase ja KGB töötaja vestlus, milles näidatakse, et iga elukogemus võib olla omamoodi inimeseks saamise ja inimeseks jäämise proovikivi, mõnes olukorras aga koguni murdepunkt.
Romaani läbib veel teinegi liin, mis on seotud jutustaja füüsilise poolega, seksuaalse esmakogemuse otsimise, ebaõnnestumiste ja armumistega. Nendes otsingutes mängivad olulist rolli peategelase kaks esimest armastust- Malle ja Ester. Estrit armastab ka Õpetaja, kes keelitab naist jätma peategelast (noormeest naeruvääristades). Jutustajale on see šokk- tema armastatud Õpetaja on ta reetnud. Noormees jätab nii Õpetaja kui ka Estri, leiab põgusat lohutust üheöösuhtes ning lahkub õpingutele Leningradi.
Võib leiduda lugejaid, keda häirib Kaplinski pihtimuslik avameelsus ning intiimsus. Hoolimata sellest, kas romaanis kujutatud maailmapilt või karakterid ja ideestik meeldivad, kujutab “Seesama jõgi” endast filigraanset romaani, sellist teost, mis jääb meelde ja mõjutab inimest. Franz Kafka on öelnud: „Me ei vaja raamatuid, mis teevad meid õnnelikuks. Teos peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks.“ Kaplinskil on õnnestunud luua teos, mis oma intiimsuses ulatub inimesse ja murrab jää. See on meisterlik klassika, mille laadseid pärle võiks eesti kirjanduses rohkem ilmuda.
Maarja Nõmme
Tartu Mart Reiniku Gümnaasium
12 b
Juhendas õpetaja Tiiu Kruus