Arvustus nr 33
Barbi-Katrin Lõhmus “Imesid juhtub harva”
Tänapäev 2007
” Vihmapiisad sabisevad tasakesi vastu aknaklaasi. Rebecca jälgib tusaselt, kuidas tilk tilga haaval saavad piiskadest nired ja voolavad ühtlaseks lombiks. Sügisese koolivaheaja esimene päev ja teha pole midagi. Ohates joonistab ta märjale klaasile südame. Järsku jääb ta kuulatama. Rebecca nägu läheb naerule ning ta jookseb ruttu isale trepi peale vastu.”
Nii algab lugu tüdrukust, kes arvas, et tema isal ei ole tema jaoks aega. Tõsi oli see, et tema isa oli ärimees ja tihtipeale seotud tööasjade ja muude tegemistega. Seda suuremad olid Rebecca lootused, et koolivaheajal tegeleb isa vaid temaga. Kahjuks juhtus aga teistpidi – nagu elus ikka juhtub. Ja õnnetuseks otsustas Rebecca lihtsalt põgeneda ja kättemaksuks ära joosta. Veel rumalam oli tema otsus valida ärajooksmise sihtpunkt huupi, lihtsalt sinna, kuhu esimene valitud buss viib. Lõpuks jõudis ta ühte niiöelda koledasse väikelinna.
Jõudnud kohale, polnud Rebeccal kusagile minna, sest hotelli alaealisi sisse ei registreerita. Ta otsustas ööbida ühes võõras trepikojas. Hommikul ärgates nägi ta enda vastas tundmatut naist. Ühise tutvuse aluseks sai ööbimine kodutuna trepikojas ja tundes endid saatusekaaslastena, võtsid nad järgnevad tegemised koos ette.
Uidates mööda võõrast ja kõledat linna, mõistis tüdruk, et oli teinud tohutult suure vea. Koju minna ta ei julgenud, sest oli oodata isa kurjustamist ja karistust.... Siis meenus talle vanatädi Ellen, kes peale ema surma neil abilisena elas. Tädi oli liigselt muretsev ja kartlik. Rebeccal tõusis nutuklomp kurku – nii kahju oli tal vanast tädist, kes tema pärast pidi nüüd südant valutama.
Kuid lugu läheb edasi ja viib ka lugeja endaga kaasa uute sündmuste keerisesse. Kuna Rebecca oli poes pangakaardiga maksnud, avastas politsei tema asukoha. Märganud politseinikke, hüppas ta taksosse ja palus juhil sõita linnast välja. Väljudes oli Rebecca segaduses ja ei teadnud kuhu poole minna - kuid kirjanik ei lase Rebeccal kaua ekselda - äkitselt nägi ta auto valguvihku. See oli isa, kes oli teda otsima tulnud. Isa Valdo vehkis käega ja püüdis midagi seletada, kuid siis järsku saabus löök, valu ja pimedus.
Ärganuna ei mäletanud Rebecca midagi. Ta nägi enda ümber avarat valget ruumi ja tundmatuid aparaate, kuid ta ei tundnud enda jalgu. Mõni tund hiljem Rebecca suri. Nii lõppes see lugu Rebeccast ja tema lühikesest elust.
Lugedes seda raamatut, oli mul väga kurb ja trööstitu tunne. Arvan, et paljud minuealised lugejad hakkavad mõtlema enam peresuhetele ja Rebecca kaotatud elule. Rebeccasid on meie seas palju. Miks see nii on? Kas sellistel puhkudel on keegi konkreetselt süüdi?
Arvan, et üheks põhjuseks on see, et vanematel on laste jaoks vähe aega. On mõistuse vallutanud materiaalsed ihad? Rebecca ei unistanud asjademaailmast, vaid isa lähedusest. Kuid isamaailma valitses raha. Sageli töötavad vanemad selleks, et meil Rebeccadel, oleks kodu, toit ja riided, et me saaks trennis või reisil käia ning meil oleks taskus uusim mobiilimudel… Kas nad märkavad meie peamist unistust?
Peale töö- või koolipäeva oleme kurnatud ja pahurad, edasine aeg möödub teleri või arvuti ees, igaüks omaette, kuigi näiliselt koos.
Ka lapsed peaksid olema kannatlikud ja mõistvad vanemate suhtes. Kui lapsel on hea ja turvaline kodu ja vanemad tunnevad huvi tema tegemiste vastu, ei tohiks laps tegutseda mõtlematult. Ka Rebeccal jäi vajaka kannatlikkusest ja mõistmisest. Kerge on etteheiteid teha, kuid raske on elus õigesti toimida. Pahameelehoos olen ma isegi vahel halvasti käitunud. Ja ka vanemad kodus ei käitu alati eeskujulikult.
Raamat oli minu kui Rebecca eakaaslase jaoks huvitav ja pani mõtlema, mida oleks mina Rebecca asemel saanud paremini teha.
Soovitan lugeda raamatut „Imesid juhtub harva” kõigil eakaaslastel!
Karoliina Sikkal,
Tartu Kunstigümnaasiumi
7.a
õp Taimi Russ