Arvustus nr 36

03/05/2008 19:27

 

 

Raamatuarvustus

Katrin Reimus „Haldjatants”

Kirjastus Tänapäev 2003

 

                             Hiljuti lugesin ma raamatut „Haldjatants”. See oli mul küll kohustuslik lugeda ja alguses ma ei viitsinud, kuid praegu olen ma kindel, et ma oleks selle igal juhul läbi lugenud.

           Teoses räägiti teismelisest tüdrukust nimega Kristiina. Tal oli igasuguseid probleeme, ilma milleta me keegi hakkama ei saa: pere-, kooli- ja koduprobleeme.

          Täpsustuseks, see raamat rääkis tüdrukust, kelle ema oli joodik, isa elas perest eemal ja väike õde Jannu oli põhiliselt Kristiina hoolitseda. Õnneks minu peres selliseid probleeme ei ole, kuid ma olen küllaltki paljusid lapsi näinud, kes vanemate hoolitsuse puudumise tõttu peavad ise hakkama saama.

          Raamatust lugesin ma Kristiinast ja ma lihtsalt nii väga imestasin, kui tubli, täiskasvanulik ja mõistlik võib üks teismeline olla. Ma kardan, et mina sellisest jamast, mis temal oli, ei oleks suutnud nii hästi välja tulla. ”Haldjatantsu” oluliseks probleemipesaks oli kool. Ma arvan, et see teema on selline, millest ei saa ei üle ega ümber. See lihtsalt on ja jääb. Ka mina olen näinud kooliõuel poisse kaklemas, või mis veel hullem, ma olen pealt kuulanud sõnasõdu, mis ei hiilga just ilusate väljendite poolest. Tundub, et nii kaua, kuni koolid püsti on, nii kaua eksisteerivad ka kooliprobleemid. Aga kuidas siis muidu võimalik oleks? Mina isiklikut küll arvan, et kui ühte asutusse kokku panna tuhat või rohkem õpilast, siis iga see õpilane, iga see väike killuke koolielust on erineva välimuse, mõtlemise ja kasvatusega. Ma arvan, et kindlasti saab koolielu meeldivamaks muuta, kuid probleeme on alati, ka parimas sõpruses ja ilusaimas armastuses.

          Nagu me teame, on armastus kõige ilusaim kogemus ja tunne maailmas. Kuid raamatus, mida ma lugesin, oli Kristiina mureks see, et ta kartis, et tüdruku ema rikkub ära ta suhte tema armastatuga. Mina arvan, et armastus on ikkagi kahe inimese vaheline ning keegi ega miski ei tohiks seda kõigutada.

          Mulle meeldis selle raamatu juures see, et ma sain teada, missugune ma ise olen. Ma arvan, et seda on väga hea lugeda, loed nagu endast. Mulle meeldis ka see, et kõik need probleemid ja mured, mida seal kujutati,need kõik on tänapäevased ja meile kõigile lähedased mured. Näiteks kas või joomine, mida raamatus kujutati. Kui palju on olnud selliseid juhtumeid, kus noored on joomise tõttu surma saanud. Ja ma olen täiesti kindel, et me, noored, võibolla ei tunnista seda ausalt, kuid me kõik ju teame, kui palju on neid nädalavahetusi, kus me ütleme vanematele, et me lähme sõbra poole ööseks, aga ise lakume ennast täis ja lähme kuskile peole.

           Minu arvates oli selle  raamatu kõige parem ja suurem pluss see, et kui mina seda lugesin, siis ma lihtsalt mõtlesin ja mõtlesin. See on minu jaoks väga oluline, et raamat oleks mõtlema panev. Ja kõik need probleemid olid selleks, et me neist aru saaksime ja et me nende tõsidust mõistaksime, sest me oleme juba piisavalt suured, et oma nukumaja tagant peidust välja tulla.

          Ainuke asi, mis mulle selle raamatu juures ei meeldinud, oli see, etKristiina ei palunud abi ega rääkinud kellelegi oma murest. Kui ma seda raamatut lugesin, siis ma lihtsalt mõtlesin, et ma ise seda küll ei suudaks.

          Üldjoones ma võin öelda, et mulle meeldis see raamat. Igal asjal on nii plusse kui miinuseid, kuid see raamat oli tõeliselt hea.

 

Hanna Antson 

7a

MRG

õp. Tiiu Kruus                       

 

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode