Arvustus nr 5

09/04/2009 23:31
Kas Raud loopis pori?

Mihkel Raud – Musta pori näkku

2008, Tammeraamat

 

Lugedes aasta menukaimat kui ka kohati skandaalseimat raamatut, sain ma aru, et elu tuleb elada täiel rinnal, kuid samas ka kindla piirini.

Raua värvikad seiklused ja kirjeldused, mille kõnekas keelekasutus polnud just kõige süütum, suutsid minu halli igapäevaellu pisut mõtteainet juurde tuua. Tema mõtisklused justkui selle üle, et kust me tuleme ja kuhu läheme, on lihtsalt hämmastavad. Mõelda vaid, et menuka kirjaniku Eno Raua pojast võib saada elupõletajast kitarrist, siis võib kas või Maxima kassiiri läbikukkunud pojast saada Eesti president.

Loo tegevus oli meeletult paeluv ja hüpnotiseeriv, mis suutis minu kui raamatutevastase terveks ööks end lugema ahelada. See raamat andis tolleaegsete bändide kujunemisest korraliku ülevaate, mis mind isiklikult huvitab. Muidugi ei saa siiski Volkonskit välja jätta. Toon esile sellise seiga, mis suutis mind südamest naerma ajada.

„Volkonski ja Oja Pets astusid marulise aplausi saatel Luunja inimeste ette. „Ma tahaksin teile rääkida, kuidas ma eile Oja Petsi naist nikkusin,” tegi Volk piduliku peoõhtuga algust.”


Just kujutada ette purupurjus Volkonskit rahvamassi ees midagi soigumas, annab kogu tegevustikule juurde.

Mul on olnud privileeg Hardi Volmeriga juttu rääkida, seega tekkis kohe võrdlus, kui ma tema tegemiste kohta lugesin. Praegu tundub ta tasane vanake, kes vahel mõne nalja või värvika kommentaari teeb. Tol ajal oli tegu tõsise elupõletajaga, kes „demineeris” kastide viisi „klaasgranaate”.

Negatiivseks võib lugeda seda, kuidas Raud inimestesse, kes talle just meeltmööda polnud, suhtub. Ta on kohati pisut üle piiri läinud, kui iga teist hellitavalt türapeaks nimetab.

Kui ma ise raamatut lugemata teiste arvamust Raua teosest kuulsin, siis ei osanud ma midagi head oodata, aga õnneks olen nende arvamustega sügavalt vastuolus, kuna tegu polnud siiski vaid meeletu joominguga, vaid ühe inimese isiksuse ja elu kujunemisega, mis oli kergelt sügavamaks ja masendavamaks muudetud ta isa ja tema deliiriumiga.

„Aina askeldasid need kuradi sipelgad...”

Tegu on raamatuga, mida peaks omama iga endast lugupidav eestlane, kellele läheb natukenegi korda ta kodumaal toimunu.  Isiklikult jään siiski selle juurde, et Mihkel Raud ei loopinud teise pihta pori, kuna inimesed käituvadki nii ja miks peaks lugupeetud kitarrist asju ilustatult teisteni tooma.

 

Rene Reose

11.c

Tallinna 37. Keskkool

juhendaja õp Edward Kess

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode