Arvustus nr 55

Luule, mis äratab

fs „Alasti ja elus“

ilmumisaasta 2008 Kirjastus JI

Sageli võib kultuuriväljaannetes kohata arutelusid selle üle, mis on luule, kirjanduse ning kunsti kui terviku mõte ja roll ühiskonnas. Seda teemat käsitlevad ka kunstnikud ja kirjanikud ise oma töödes. Konservatiivsemad hääled väidavad veel, et kultuur peaks pakkuma positiivseid elamusi ja esteetilist naudingut, kuid paljude jaoks pole see enam ammu eesmärk. Nii ka kuuletaja fs’i jaoks tema luulekogus „Alasti ja elus“.

Fs’i luuletused on väga lihtsad ja ausad, ta ei taotle neis vähimatki ilu ei sisu ega vormi poolest. Tema tekstides on irooniat nii iseenda, luule ja luuletajate kui kogu ühiskonna üle. Ta räägib vaese luuletaja igapäevaelust, valust ja sellest, kui lihtlabaseks ja füüsiliseks jääb kõik inimkeha juures, vaatamata kultuurile ja suurtele ideedele. Fs ei tee suuri sõnu, tema luuletused on proosalised ning annavad aimu ka tema kergelt sotsialistlikest vaadetes, kuid see ei riku muljet, vaatamata sellele et ma nendega ei nõustu.

Fs’i luuleread panid mind mõtlema selle üle, mis siis õigupoolest tekitab luulest saadava elamuse. Olen alati olnud pigem proosakirjanduse lugeja, sest luulet, mis tunduks „oma“, polnud ma veel leidnud. Klassikalises tähenduses ilusad, romantilised, loodust kirjeldavad ning meisterlikult riimi pandud luuletused pole minu hinges ega mõtetes palju liikuma pannud, kuid fs’i sõnad tegid seda. Seetõttu jõudsin järeldusele, et näiteks looduses nähtu ning seal kogetud tunded on kõige väärtuslikumad nende vahetule kogejale, aga mind need enamasti ei mõjuta. On ju oma meeletega tunnetatu alati elavam kellegi kirjeldustest. Fs’i irooniline kriitika aga paneb kaasa mõtlema, vahel naerma, sealsamas aga tundub väga nukker.

Paradoksaalsel kombel aga panevad ka read, mis räägivad luuletaja isiklikust valust, kaasa elama tunduvalt rohkem kui read, mis kirjeldavad isiklikku õnne. Tundub, et kurbus, üksindus, lootusetus ja eksistentsiaalsed probleemid on ühisemad, lubavad lugejal end kirjanikuga rohkem samastada ning panevad kogemuste vahel paralleele tõmbama. Ka fs ise kirjutab:

ma ei ole tundnud midagi

mis ei oleks kõigile tuttav

me kõik teame mis on valu

me kõik oleme tundnud yksindust

Kirjutades oma igapäevasest bussisõidust ja sellest, kuidas luuletajapalgaga kahte tütart ei toida, kirjutab ta iseendast, teades samas, et tema probleemid on universaalsed.

Püüdes mõista, miks fs’i pessimistlikud luuletused panid end mitu korda üle lugema, teadvustasin endale äkki selgelt, milline koht kunstil ja kirjandusel minu elus on. See on punkt, kus ma seon end teiste inimeste kogemusega, saan aimu nende vaadetest elule ning kogen nii midagi täiesti uue nurga alt. Elamus ei pea olema ilus ega helge, see võib olla ka masendav, šokeeriv või jõhker, sest vaid nii saan ma teada, kuids saavad hakkama need, kes kusagil ka reaalselt need raskused läbi on elanud. Kerge oleks pöörata pilk ära ning kaitsta end taoliste elamuste eest, ent ometi naelutab ka võõras valu tihti paigale ega lase endalt pilku pöörata. Hakkab ka pisut häbi, kui pöörata pilk ära kellegi kannatustest sündinud loomingult. Alles jääb ju teadmine, et miski halb ei muutu olematuks vaid selle tõttu, et keeldun seda vaatamast. Isegi kui ei saa midagi teha või pole selleks lihtsalt piisavalt motiveeritud, tunnen ometi endal kohustust vähemalt teadvustada endale seda poolt maailmast, milles pole mitte midagi helget. Samuti pani fs mind mõistma, et ilu kujutamine ilusalt on end minu jaoks suures osas ammendanud, sest oma aruusaamad ilust ja õnnest suudan ma leida ka ise. Luule saab appi tulla siis, kui kusagil on tühimik ning mõni küsimus on vastuseta. Elamus tuleb sealt, kus ilu ja inetust ning õnne ja valu on kombineeritud mis tahes muus vahekorras või miski selles kombinatsioonis on hoopis väändunud. Tõeline ilu on järjest sagedamini peidus hoopis milleski äraspidises.

Võin öelda, et fs’i „Alasti ja elus“ viis mind suure sammu võrra edasi, sest avas mulle luulemaailma. Leidsin selle, mille põhjal liikuda edasi ja otsida uusi elamusi nii tema kui teiste loomingust, sest nüüd tean ma pisutki, mida ma õigupoolest otsinud olen. Fs’i ridades oli miski, mis pani peatuma ja mõtlema ning viis tähelepanu vaid sisule, otsimatagi kõlavat keelt. Selginesid põhjused, miks miski läheb hinge, kuid kordi viimistletum teos paneb õlgu kehitama.

Kadri Rood

Hugo Treffneri Gümnaasium

11. klass

Õp. Age Salo