Arvustus nr 6

17/04/2009 19:45
 „Lasnamäe lunastaja”

Mari Saat

Tuum 2008

 

Külm, valge, kiitsakas – elutu elukas. Oma elu või eluka elu? Ta on saavutanud kõik ja mitte midagi. Intelligentsuse kokkukoondamisel ilmunud raamat loob selguse, et unelmate tipuks on vaid püüe osta end põlguse põhjatumast seisusest nulli, saavutamatu on midagi ülimat.

Midagi ülimat? Enamat oma paljukordsetest korteritest. Korteritest, mida on võrdeliselt korteriomaniku elu tühja töötatud viisaastakutega. Meesolevuse mõtteka mõttetuse variant – nagu prügikolli asemel end kurdiks köögitüdrukuks rabelnud tühikargaja neiu kehas.

Lasnamäe lunastaja? Palumas ja palvetamas patuste eest, suurimaks mureks oma võimetus jaotada lunastajana lunastust võrdselt kõigile patustele lammastele. Kuradi lunastaja, märkamas võõra sisalikkust ka selle palgi tagant, mis ta enda silmavaadet piiramas. Sarnaselt oma pühitsetud veele hoiab ta kapi tolmuses varjus läppumas oma hinge.

Inimlikkusest nõretav Dima tunnistab end allasurutult üheks neist patustest, kes vajavad lunastust, halastust - ametlikku õigustust. Tema isiku erilisus ja tugevus peitub vastutustundes tõdeda tõsiasja, et ta on ise astunud oma sammud allakäigu trepist üles.

Trepp peegeldub ta pilgust. Preestergi näeb elu kasutut absurdsust. Jaakko pilk oli deformeerunud mõttelagedusest, mida ta ise ei näinud. Kui nägi, vahel vannitoapeeglist või mujalt, ei vaadanud.

Sofia väär pilk nägi kõike pigem seiklusena. Sofia oli säärane hõljuv nagu liblikas, nagu kõrs, nagu pilv ja kergemeelne Natalja süüdistas end, et ei mõelnud lapsele kauges Krimmi kuumuses, kust too alguse sai. Veendumus oma kõrkusest jättis lapse kasvama. Või oli veendumus hoopis nõrkusest ja eksitav trükiviga? Vead, vead, pisivead…

Sofia oli hea laps. „Head lapsed need kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm.” Natalja kasvatusmeetodeil ja eluviisil saab arm lapse nimel uue tähenduse. „Kakssada viiskümmend, kakssada viiskümmend…” aitab!

„…kõik see keha, mis talle peale tuli, tundus libe ja külm, ja kõik käis nii kiiresti ja ometi nii kaua…” Iraani keeles näiteks on peenise rõvedamaks kujutluseks kasutatava sõna hääldus „kiire”.

„…siin on kõik turvaline, kondoomiga – kes ilma tahab, see otsigu lolle plikasid…” Lollus? See on teadmatus, mitte pühitsetud veega hellitatud isiksusehäire? Lollusest tulenevad vead. Kui kummi ei jää vahele.

„Ega nende jaoks ei ole sa muud, kui ainult auk, kus saab asja ära ajada!” Tühikargajate tühja elu jaoks tühipaljas vajadus, vajalikkus tühja ruumi näol – midagi väheainsat, mis nende puudega, mitte kütja puudega, eluviisile privileegituse hallutsinatsiooni anda suudab.

Vaid see, mitte tema, sest temal on iseloom - aga iseloom oli sõnulseletamatu väärtuse tõttu vaid kolmepunktilise piiritu tühjusega seletatav, suudaks oma majanduslike prioriteetide võimaldatud liikumis-, otsustamis-, põgenemis-, jpm-võimetut auku kasutada eraeluna.

Lunastajal tuli võimalus iseloomutute pilku kaua eksiteel hoida. Omamata hinge, hingeliblikat, vabane ka südamest ja mõistusest – armasta oma mulli ja anu lunastust lunastajatelt. Kas või kirikuisadelt. Või suurtelt isadelt väljaspool kirikumüüre. Või emadelt, kelle nõrk kõrkus nad suurtest isadest väärsemaks teinud. Looda lootusetut – lollide lohutust.

Sittagi, võitle ise! Ja Paju lahinguski võinuks julgelt sammudes sattuda õigele rajale, kus saatus saladuste raamatuid kingib. Ole vapper ja edasi sammudes jõuad taas õigele teele. Isegi kui pisike kössis planeet peab kannatama tallamist 360°.

Või siiski, minetagem lootus lootusele ja mõtestagem oma elu siniverelistega võrdse lunastaja-tiitliga. Muidugi on üks variant ka see. Võib raamatu viimase lehekülje mõjul veenid läbi lõigata ja lasta kellegi teise taipamatul pilgul me padja alt avastada tee õnnele. Nii, efektsuse mõttes soovitaksin randmete jaoks raamatulehe servi. Uus trükk, peaks sobima - aga ei – ennetava abinõuna on paber leebe.

Ma käisin kirikus. Ebaoluliste juhuste kokkulangemise saatanlikul tahtel. Hommikul. Heategevuslik kaltsumüüja silmitses mu musti tsiklisaapaid. See olnuvat ju koht pensionär-prostituutidele leidmaks lahendusi oma pseudosuhete pseudoprobleemidele! Vaikiva vaatluse all, kontsad kajamas, kõndisin altarilaadse ehitiseni. Tema, suure tähega, maapealse asemiku kõneniši tagusest ruumist kostus Uuno-raadiot ja kopsupõletikku. Üritus olla tolerantne ja avatud kukkus läbi – hoone sobinuks pigem satanismiks. Uunoraadiolained ja kaltsakas mutt ei ole sobiv interjöör palumaks kellegi nimel, kelle elu mulle mu enda omast tähtsam. Saabaste hääl oli ainus Temani kostuvaist, mis minust lähtus. Tänasin näljaste nägudega kohvitajaid kaltsuvirnade vahel nende mõttetuse eest ja soovisin endale head aega edaspidiseks. Huvitav, kas neil on tütreid?

Kõnniteel lebasid kaks kondoomi sõbralikult kõrvuti surnud õhupallidena. „Kummi jääb ju vahele..,” kajas mõtteis. Poisikeste mängus kulusid kaks kummit, mille puudumine mõnel mehel, enamasti poisiohtu mehel, teeb mõnegi tüdruku õnnetuks. Lastel oli lõbus – ehk on ka järgmise põlvkonna omadel.

Erikooli kolm õpilast liikusid mulle vastu veel samal tänaval. Viieaastane mõistus kahekümnese kehas tundus tühikargajate jaoks piisavalt soe ja ümar ja ahvatlev nagu gladiool. Arutleti äratuskella töömehhanismide üle. „…kes ilma kondoomita tahab, see otsigu lolle plikasid.”

Mõnikümmend meetrit eemal muutsin oma valitud trajektoori, et mitte astuda Durex Classicu pakile. Käibelolev, kolme kummit sisaldav pakk on võimalik lunastada pisut enama kui kolmekümne Eesti krooni eest. Mina jõudsin koju, kuid ühe kahesaja viiekümnese teenistuse käibemaks eluheidikutele on 4 protsenti. Ja nemad ei kvalifitseeru veel lollide plikade hulka.

Jah, minu jaoks ei ole see raamat tõesti midagi enamat kui Eesti heaoluühiskonna kultuurikihi eriliste halli massi täieõiguslik liige. Seistes nii temaatika kui teostuse poolest ausalt samal tasandil kõrvuti Raagi filmiga „Klass”, Sass Henno raamatu, natuke ka filmiga – kuigi see polnud niivõrd kirjaniku taotlustele vastav – „Mina olin siin”. Tüüpilis-eestlaslik variant omapära taotlusest sõnakultuuri temaatikas. On ju, et kui keegi kunagi kusagil teeb midagi head, siis mõni eestlane tahaks sellest kuulsusenatukesest kildu saada - ja teeb sellest paroodia. Või sita porno. Või mõlemad läbi pessimistliku vaatenurga. Kaasaegsuse klanni kuuluvad veel paljud – alates filmist „Malev”, hõlmates kogu Maie ja Valduri ühise elu töö. Jättes mõned või enam nimesid mainimata ja lõpetades ringi näiteks Õunpuu-Undi sünge „Sügisballiga”. Oluline on loetelu ringjas lõpp – puudub nii täpne algus kui ka lõpp. Püsiv on vaid selle jätkuvus. Nad võiksid kõik koguneda, n-ö kaasaegse kirjandusliku rühmituse moodustada, kas või nagu „Orbiit 2” – ainult et märksõnad oleks pisut täpsusest hiilgavamad –  pessimism, paroodia, porno ja nende eri kontsentratsioonid.

Nii! Nüüd kui raamat läbi, sooviks innovatsiooniaasta auks midagi tõeliselt, mitte iganenult modernset ja eestlaslikult uudset lugeda!

 

Tiina Lall

Tartu Forseliuse Gümnaasium

11. klass

Õp Helja Kirber

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode