Arvustus nr 9

06/04/2008 19:58

 

 

                                    Vastuhakk ja karistus

Harri Sirola „Kaks linna“

Tõlge 2007 Sirje Ild

Kirjastus Penikoorem

 

 

 Esimest korda kuulsin ma Harri Sirola nime siis, kui mu sõber ütles, et kõige paremad raamatud on kirjutatud kirjanike poolt, kes valivad lõpuks vabasurma. Ma ei tea, kas see on tõsi või mitte, aga olles lõpetanud „Kahe linna“ viimase lehekülje, hakkasin ma mõtlema, et ma tahan veel. Ma tahan, et ta veel kirjutaks. Ja selline tunne määrab ju kohe ära selle, kas raamat oli hea või mitte nii hea.

Need kaks linna, millest Sirola jutustab, on Helsingi ja Tallinn. Raamatu tegevus toimub aastatel 1983-1987. Juba üksi see, et selles raamatus kirjeldatakse Nõukogude-aegset Eestit välismaalase silmade läbi, tundus üsna põnev, eriti kui arvestada seda, et raamatu ilmumisaastal (1991) ei olnud isegi Soomes veel soosingu all nõukogude võimu kritiseerivad raamatud ja sellepärast ma polnudki väga üllatunud, kui kuulsin, et Soomes ei saanud sellele raamatule osaks just eriliselt soe vastuvõtt. Aeg oli selline.

         Kuigi kirjanik kasutab varjunimesid, on aru saada, et raamatu peategelaseks on ka Eestis üsna tuntud muusik Tarmo Urb, raamatus Ants Semper. Tema esindab üht kindlat tüüpi inimesi – boheemlaslikud, intelligentsed ja kartmatud mässajad. Neid oli ilmselt teisigi, kes nõukogude võimule vastu astusid, aga lugedes tema lugu, saame hea ülevaate tolleaegsest kohtlemisest ja võimalustest, mis said osaks taolistele vastuhakkajatele. Õiglusest kaugel seisev kohus, vangla, vangilaager ja jõhker vaimne ja füüsiline vägivald. Tegelaskujud on raamatus väga selgelt välja joonistatud. Kangelastest on tehtud superkangelased ja keskmisest põhjamaa meestest saavad argpüksid, mida ka päris elus ilmselt küllaltki tihti juhtus. Sellest hoolimata maalib Sirola väga ajastutruu pildi, mis on aga eriti kasulik neile, kes sellisel ajal Eestist eemal olid või siis polnud veel hoopiski sündinud. See, mis raamatus toimus, tekitas aeg-ajalt küll õõnsa tunde ja siis ei saa lohutust otsida ka sellest, et tegemist on kõigest raamatuga, sest paljud sündmused leidsid aset päris elus ja päris inimestega. See omakorda muudab raamatu veel huvitavamaks. Kõrvuti nende üpris traagiliste sündmustega Antsu elust jookseb veel teinegi sündmusteliin, mis jutustab lihtsate kalameeste juhtumistest ja vaiksest elust keset Soome lahte. Rahulikult veedetud aeg kaluripaadil Nõukogude Eesti ja Soome merepiiri lähedal tähendas mõnele mehele vedamise korral head lõhesaaki, aga teistele oli see sõna otseses mõttes piiriks elu ja surma vahel.

          Harri Sirola, kes raamatus esineb luuletaja David Leija nimega, on enesest loonud väga usutava tegelaskuju, mis on kirja pandud imekspandava objektiivsusega, teades, et ta kirjutab tegelikult ju iseendast. Üsna vabalt on raamatus ümber käidud ka kõigi tegelaste eraeluga. David Leija veidi käärinud armulugu ühe Soome kirjanikuga ja Antsu kirevad suhted kõigi tema naistega, mis võib lugejale veidi tuttavlik tunduda, sest Eesti kollane ajakirjandus on sellest korduvalt kinni hakanud. Selleks, et rõhutada Antsu ja teiste tegelaste kangelaslikkust ja vaimujõudu, on raamatus ka üsna palju reeturlikke ja lipitsevaid tegelaskujusid, kellest nii mõnigi suudab kas või raamatu vahendusel lugeja mõnusalt vihaseks ajada.

         „Kaks linna“ on tegelikult üks lõpmata kurb raamat ja muutub seda kurvemaks, mida reaalsemaks muutub teadmine, et asjad olidki päriselt nii. Emotsioonid on hästi edasi antud ja tõlkija on oma tööd teinud leidlikult. Võrdlemisi palju on raamatus dialooge, kus matkitakse eestlasi, kes üritavad rääkida soome keelt ja teevad seda üsna vigaselt, nii et kokku tuleb keel, mis pole õieti ei soome ega eesti keel ja tõlkija on selle kõik väga kenasti edasi andnud.

Raamatu põhiküsimus või probleem on teisitimõtlejad. Nende mõtted, nende kohtlemine ja nende murdmine. Kuivõrd on see vajalik ja kuivõrd on see haiglane. Mina võrdleksin (ja nagu raamatu lõpus välja tuli, võrdles ka Ants Semper ise) seda teost, neid tegelasi ja juhtumisi raamatuga „Lendas üle käopesa“. Eks sellistest meestest sellises maailmas tasubki kirjutada, sest mitte kõik ei leia endas seda, mida nemad, et astuda vastu ja astuda vastu lõpuni välja. Olgu see raamat ja kunagine elu nii kurb, kui tahes, aga ära ei tohiks neid asju kindlasti unustada ega maha ka vaikida. Kui seda raamatut ka ei võetud omal ajal Soomes väga hästi vastu, siis arvan ma , et see raamat ilmus eesti keeles üsna ideaalsel hetkel ja et Harri Sirolale eluajal tulemata jäänud tunnustus ja kuulsus tulevad nüüd ja vahest isegi mitmekordselt.

 

 

Mirjam Pilv

Tartu Forseliuse Gümnaasium

10.kl.

Mirjam_pilv@hotmail.com

Juhendaja Helja Kirber

           

 

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode