Kirjanduspäeva ülevaade ja FOTOD

27/03/2008 18:46
 
 

Tartu Forseliuse Gümnaasiumi 37. kirjanduspäev "Maailma avastamine"

 Seda, et see Kirjanduspäev on legendaarne Tartu linna õpilaste ja huviliste seas, teame me nagunii kõik, sest nii see lihtsalt on. Huvitavad inimesi ja veelgi huvitavamaid mõtteid täis üritus oli väärt seda, et soojast voodist välja külma kätte minna ja seada sammud TFG aula poole, kus õpetaja Madis Paide (koos paljude teistega) juba ootas, et juhatada sisse 37. kirjanduspäev. Ka sel aastal avaldas Madis Paide lootust, et lahkume siit mõnevõrra rikkamana, kui tulime.

 Avasõna jäägu avasõnaks, aga kogu ürituse päris algus oli täpselt selline, nagu hetkel vaja oli. See oli kevadine, soe, armas ja oli ideaalseks vaimuvärskendajaks selles kevadet igatsevas talvehommikus - esinesid Nõo RG õpilased oma luulekavaga. Kava oli loominguline ja inimesed laval olid säravad ja ilmekad. Luulekava sisu oli kerge, romantiline ja hommikune, juhendajaks oli õpetaja Heily Soosaar.

 Teise esinejana astus üles Tartu Ülikooli kirjanduse professor Tiina Kirss, kes esitas põhjaliku ja seejuures ka huvitava ülevaate Jaan Krossi elust ja loomingust, mis loodetavalt innustas lugema neid, kes Krossi veel lugenud ei ole, ja kindlasti aitas leida uusi võimalusi kirjaniku paremaks või vähemalt teistmoodi mõistmiseks neil, kes juba varem on Jaan Krossi raamatuid lugenud. Nii palju veel, et Tiina Kirsi näol ei olnud kohe üldse tegemist igava ja/või rangelt akadeemilise õppejõuga. Ta ütles, mis tal öelda oli, ja seda meeldivalt kodusel viisil, millest õhkus kõvasti lugupidamist kirjaniku vastu, kes seda ka kahtlematult väärt on.

 Hommik jätkus Jaan Krossi loodud maailma avastades. Tema luulest rääkis ja seda esitas TFG õpilane Anto Alasepp, kes, jumalale tänu, seda ise ka kõvasti nautis ja kandis oma vaimustuse ka sujuvalt üle publikule. Anto luges mitmeid luuletusi, teemakohaseid ja vähem teemakohaseid, lahates nende mõtet ja ülesehitust.

 Järgmiseks võrdles TFG õpilane Kreete Randpalu Jaan Krossi aegset koolielu meie tänapäevasega, võttes aluseks Krossi raamatu „Wikmani poisid.“ Tuli välja, et mõningad asjad on muutunud, nagu see neile omane on, aga paljud nn. koolielu alustalad, eriti need, mis puudutavad õpilaste kui noorukite käitumist, on siiani püsinud veel üsna muutumatutena.

 „Juhanile mõeldes“ oli tagasihoidlik, aga liigutav meenutus ja tunnustus kadunud Eesti kirjanikule Juhan Viidingule, kes tänavu peaks saama 60-aastaseks. Loeti tema luulet, segamini ja korrastatud kujul ja lava ees oli suur plakat, millel seisis “Palju õnne, Juhan“. Ma olen üsna kindel, et kui Juhan seda näeks (kes teab, äkki näebki), siis vähemalt kerge naeratus ilmuks ta näole päris kindlasti.

 Pärast pisikest kohvipausi astus puldi juurde kirjanik Jan Kaus. Oma sõnavõtu avas ta üsna julgelt ja elavalt, mis ilmselt ongi talle iseloomulik, ja püstitas probleemi, illustreerides seda luuletusega. Kõnealune probleem seisnes selles, miks üldse on kirjandust vaja? Sellele püüdis ta ise ka vastuse anda ja vähemalt minu meelest tegi lausa hiilgavat tööd. Ta lähenes probleemile mitmest küljest ja avas seda mitut moodi, tuues näiteid ja lugedes tekste illustreerimaks oma mõtteid. Lõpuks jõudis ta välja sinna, kus pidi tõdema, et kirjandus on lausa hädavajalik talle ja tõenäoliselt ka teistele inimestele, kes soovivad elada kirkamat vaimset elu ja soovivad pidada värvilisi vestlusi ja mõttearendusi. Tõsi muidugi on, et kirjandus on hädavajalik, ega me muidu ka seal aulas naljalt istunud ei oleks. Jan Kaus võiks ja peaks oma mõtet kirjanduse vajalikkusest levitama veel rohkem ja kaugemale, eriti Eestis elavate noorte seas, sest vahepeal tekib tunne, et see kas unustatakse või ei saada sellest hoopiski aru.

 TFG õpilane Gretel Persidski esitas oma powerpoint-esitluse luuletaja Doris Karevast. Jällegi oli aru saada, et ka õpilasele endale meeldib antud poetess ja tema luule. Kuulata sai mitmeid Kareva luuletusi erinevatest luulekogudest, kokkuvõtet tema ainetel lavastatud etendusest ja veidi ka kirjanikust endast.

TFG põhikooli lõpuklassi õpilased Mailis Pokk, Tuuli Huhko ja Sirli Ruus esitlesid kõik enda valitud ja loetud raamatuid. Tegu oli mitmete kaasaegsete noorsooromaanidega erinevatelt Eesti kirjanikelt. Räägiti kirjanikest ja raamatutest. Igaüks tutvustas oma, näidates taustal ka slaide.

 Sellest, miks ta nii palju kirjutab, rääkis meile Ketlin Priilinn, kes sai alles võrdlemisi hiljuti Eestis tuntuks ja seda ka pooleldi läbi juhuse. Ketlin tutvustas oma teoseid, ilmunud ja veel ilmumata, aga kõige tähtsam oli see, et äkki ta andis mõnele noorele kirjandushuvilisele seal saalis julgust juurde selleks, et ükskord oma kirjutistega ka avalikkuse ette minna. Kui lõputult lauasahtlisse kirjutada, saab sahtel üks hetk lihtsalt täis ja kuigi kirjanduse õpetajad suures enamuses (loodame vähemalt) oma klassi noori kirjanikke igati toetavad, ei pruugi ka sellest piisata ja vaja on seda pisikest tõuget, seda inimest, kes ütleb, et näe – see polegi nii raske! Loodame, et kellegi jaoks läks täna midagi veidi lihtsamaks.

 Lõppsõnad ja omamoodi ka järgmise aasta avasõnad lausus muidugi Tartu Forseliuse Gümnaasiumi kirjandusõpetaja Helja Kirber. Teda ja õpetaja Madis Paidet peab tänama ja ainult lootma, et selliseid õpetajaid, kes viitsivad ja tahavad tegeleda oma õpilastega, tuleb koolidesse juurde, mitte ei kao sealt ära. Legendaarsed on nad mõlemad põhjusega.

 Mirjam Pilv, 10.kl

 

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode