Arvustus nr 1
Rahvuslik ärkamisaeg kapitaalses mäluaugus
Mihkel Raud „Musta pori näkku“
Kirjastus Tammerraamat, 2008
„Kell oli vaevalt kuus hommikul ning et oli südasuvi, rammisid esimesed päikesekiired läbi lohakalt ettetõmmatud kardinate tuppa. Umbes neljandast joomapäevast ei suutnud ma kauem kui viie-kuueni magada. Korralik tinapanemine keerab selle aja peale sassi nii mõned asjad ning biolooogiline kell ja närvisüsteem on neist esimesed. Pealegi oli see juba seitsmes päev.“
Mihkel Raua autobiograafiline rokijutustus kirjeldabki 1980. aastate Eesti rockmuusikat ja muusikute kulgemist läbi elu naturalistliku täpsusega. Ise on ta öelnud nii: „Selle raamatu lehekülgede sajad ja sajad tegelased liuglesid läbi terve dekaadi peaaegu katkematus mäluaugus. Ja ometi leidsid nad keset surmatrotsivat elupõletamist endas jõudu ning viitsimist luua kõige imelisemad laulud.“ Vaatamata muusikute kohati brutaalsele elupõletamisele suhtub autor neisse poolehoiu ja mõistmisega. Kõige vähem aga säästab Mihkel Raud iseennast. Oma isa poolt laulule „Sõidulaul“ kirjutatud tekstist laenas ta raamatu jaoks pealkirja „Musta pori näkku“. Must pori on kogu see rämps, mis ühele ennasttäis noorele rokimehele tema keerulisel ja enesehävituslikul teel vastu nägu lendab, selgitab autor. Kõige soojemalt suhtub ta aga oma lähedastesse. Oma multitalentset perekonda mainib ta teoses küll vähe, aga ta teeb seda austuse ja lugupidamisega. 1969. aastal sündinud Raud on eesti laulja, kitarrist ja raadioajakirjanik. Mihkel on kahe eesti tuntud kirjaniku - Aino Perviku ja Eno Raua – poeg. Vend Rein Raud on kirjanik ja õde Piret Raud kunstnik. 2007. aastast on ta abielus Pärle Seppinguga ning eelmisest abielust on tal poeg Kaarel Eno Raud.
Mälestusteraamat on killuke Eesti ajalugu ning annab ülevaate tolle aja elust Eestis ja eriti sellest tavainimesele tabamatust maailmast, nagu seda on rokkmuusiku elu. Memuaarist käivad läbi kümned endised ja ka praegused avaliku elu tegelased, sealhulgas näiteks Tõnis Mägi, Urmas Alender, Gunnar Graps, Jaan Kross, Hendrik Sal-Saller, Hardi Volmer. Olustiku kirjeldused annavad väga hea ülevaate tollasest kultuuriinimeste elust. Ma olen küll koolis õppinud midagi 80ndate kultuurist ja elutingimustest, aga lõplikult avas mu silmad just teos. Minu jaoks oli näiteks uus teadmine, et Tallinnas Harju tänaval oli sellal kirjanike maja, kus elasid mitmed nimekad loomeinimesed, kaasa arvatud Eno Raud oma perega. Ka muusikute/kirjanike elust saab lugedes rohkem reaalset aimu. Raamat “aitab tänapäeval aru saada, miks on asjad täpselt nii, nagu need on. Sest mõistmata, kust me tuleme, on võimatu aru saada, kus praegusel hetkel oleme.“
„Musta pori näkku“ meeldis mulle väga. Head raamatut lugedes tõusevad mul alati ihukarvad püsti, kas siis mingi eriti positiivse või vastupidi õõvastava emotsiooni läbi, ning seda Mihkel Raua rokibiograafia ka tegi. Teoses on küll vähe kõneldud perekonna suhtumisest imelapsest alkohoolikusse, kuid see-eest oli värvikalt kirjeldatud peakangelase enda tundeid ja mõtteid. See on aus, brutaalne, ropp, naljakas, lõbus, traagiline ja dramaatiline kirjandusteos, mille tõestisündinud lugude keskmes on noor muusik, kes armutute pummelungide, paljaste naiste kiretute kallistuste ja piinavate deliiriumite kaudu oma tõeni jõuab.
Liisa Ojapalu
Rapla Ühisgümnaasium
12A klass
Juhendaja Ülle Mäekivi