Arvustus nr 13
Mihkel Raud “Musta pori näkku”
Tammerraamat
2008
“Mul on olnud harukordne võimalus aastate jooksul näha, kuidas Eesti popjumalad otse kuulsuse tippu on marssinud. See raamat siin püüab neid tagantjärele monumentaalsetena tunduvaid hetki võimalikult ausalt sõnastada.
Jutud selles raamatus pole just alati kõige süütumad. Kuid loodetavasti paistab nende ebasiivsate ja roppudegi lugude tagant midagi, mis aitab tänapäeval aru saada, miks on asjad just täpselt nii, nagu need on. Sest mõistmata, kust me tuleme, on võimatu aru saada, kus praegusel hetkel oleme. Sellest, kuhu tee meid edasi viib, rääkimata.”
Nii tutvustab Mihkel Raud ise oma teost raamatu tagaküljel. Juba sellel tutvustusel on oma mõju, mingi aura, mis lausa sunnib raamatu lahti tegema ja sisse piiluma. Esmalt jäävad silma muidugi raamatut illustreerivad mustvalged fotod autori nooruspõlvest. Pildid ja tekst koos haaravad lugeja maailma, kus elas Mihkel Raud.
Juba teose pealkiri on eriline. See pärineb autori kadunud isa Eno Raua “Sõidulaulust” ja on ühtlasi ka talle pühenduseks.
“Tõlla ees meil tormab neli tori täkku,
Tagumiku alt meil läbi lendab maa.
Kabjad löövad meile musta pori näkku,
Aga tee ei lõpe, otsa sõit ei saa…”
Musta pori näkku pritsimise motiiv seob raamatu ühtseks tervikuks.
Mihkel Raud kirjutab julgelt 1980. aastate Eesti rokkmuusikast ja -muusikutest. Selle ajastu noortest, kes sõna otseses mõttes ennast surnuks jõid. Mihkel Raua biograafia räägib tema elust enne n-ö uuestisündimist. Ajast, kus tema jaoks oli hämmastav, kui kiiresti aeg tina pannes möödus. Lausa nii kiiresti, et järgmisel hetkel avastas ta endas abstraktse, aastaid kestnud joomasööstu sünnitatud hirmu surma ees. Tema joomatsüklitest, millel vahel ei tundunudki lõppu olevat, kontsertidest, kus ta oma bändidega mängis, tema vanematest ja kodusest elust – kõigest saab raamatut lugedes elava kujutluspildi.
Tõde, mis raamatus paljastub, on šokeeriv. Paljastub muusikute elu: täis ausust, roppusi, pöördkäike, lõbu, muusikat. Kõige rohkem avaldub siiski ansambli Singer Vinger (seal mängis Mihkel Raud kitarri) tegelik olemus. “Singer Vingerile oli kõik lubatud. Meil oli lubatud lavale hilineda. Meil oli lubatud mälukaotuse äärel trummikomplektile toetudes kitarrimängu imiteerida. Meil oli lubatud lavalt alla kuseda. Vähe sellest. Singer Vingerilt oodati seda. Kaine Singer Vinger oli nagu ilma “Kellukeste teeta” lõbustuspark. See oli rahva petmine.” Ja kõike lubatut ei jätnud Singer Vinger ometi kasutamata.
Võimalik, et Mihkel Raua raamat on kohati liiga julge, tehes ülekohut inimestele, kellest ta oma raamatus kirjutab. Siiski on huvitav lugeda nende inimeste kunagisest elust, keda tänapäeval võime pidada kuulsateks ja legendaarseteks Eesti muusikuteks. Raamatust ei puudu Gunnar Graps, Hardi Volmer, Riho Sibul, Urmas Alender ega ka Peeter Volkonski. Kuid siiski on Raud aus eelkõige iseenese vastu ning väärib respekti, et ta julges endast nii avatult kirjutada.
Mihkel Raua originaalne ja huvitav sõnavara on täis roppusi. Aga tänu nendele otsestele ütlemistele ongi raamat aus. Nii aus ja ilustamata, et see teeb teose eriliseks. Iga lause on omamoodi originaalne ja läbimõeldud.
Raamatut lugedes valdasid mind erinevad emotsioonid. Vahel oli tahtmine raamat nurka visata ja hoopis millelegi heale ja ilusale mõelda, kuid soov teada, mis edasi saab, ei lubanud seda teha. Vahel aga arvasin tõesti, et rõhuv enamus maailma popmuusikutest olidki ajudeta eneseimetlejatest imbetsillid, nagu teoses väideti. Lugedes avastasin end täielikult maailmas, mida Mihkel Raud kirjeldab. Kõik tundus nii reaalne ja põnev, et ajataju kadus totaalselt.
“Musta pori näkku” pani mind teisiti mõtlema. Ma ei arva enam, et kõik tuleb iseenesest. Ka need kuulsused, keda raamatus mainitakse, on näinud tippu jõudmiseks vaeva. On kurb lugeda, kuidas hulk andekaid muusikuid iseenese otsinguil kuidagi oma eesmärgini ei jõudnud, kuid õnneks on ka neid, kellel on olnud piisavalt tahtejõudu ja järjekindlust, et oma kukkumiste teel uuesti püsti tõusta ning oma unistused teoks teha. Mitte miski ei tule iseenesest …
Helen Tõnise
Tartu Raatuse Gümnaasium
9. klass
Juhendaja Lea Sokman