Arvustus nr 22

Inimene oma kohta otsimas
Helga Nõu “Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas”
Atlex, 2008

„Kui Aapo isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.“ Kuidas Aapo? Oli ju Arno, kes hilines kooli? Ei, käsile on võetud juba uus raamat uute tegelaste ja uue ajaga, seega pole enam Arnost juttu. See oli siiski Aapo, kes hilines tundi - sada aastat hiljem. Ja isegi, kui arvame, et kõik on saja aastaga muutunud, on nii palju samaks jäänud. Nagu teose “Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas” autor Helga Nõu ise ütleb, on siin üheks tegelaseks aeg: “ See on kübe universumis ja tilk igaviku meres. Kõik oleneb sellest, kus punktist lähtuda.”
Helga Nõu romaanidereas on “Peaaegu geenius ehk Schrödingeri kassi otsimas” kaheksas teos. Tema romaanide temaatika on olnud ikka inimese- ja suhetekeskne. Tegelased otsivad ennast, kohta maailmas, otsivad mõistmist ja armastust. Selgub, et leidmine ei ole kerge, kuna segama võivad hakata vanus, sugu, päritolu või veel miski, millel pole nime. Mingisugune hirm või äng, mille toimetuleku eest tuleb tihti väga kallilt maksta. Nii üritabki Helga Nõu meid mõistma panna, et maailm ei ole ettearvestatav: „Arvestada saab ainult tõenäosuse ja määramatuse printsiibiga.“ Romaanis „Peaaegu geenius…“ näitab autor üpris tihti, et tõenäosus ei rakendu – juhtub midagi muud, kui oodanud oleksime, ja sellised olukorrad lisavad teosele põnevust.
Teost lugedes on tunda, et Helga Nõu tänapäevasest loost kumab kogu aeg läbi Oskar Lutsu “Kevade”. Samas on tegu siiski täiesti erineva teosega. Raamatu peategelaseks on Aapo Einsten (nagu Albert Einstein, aga ilma i- täheta, sellepärast ongi raamatu peategelane kõigest peaaegu geenius). Aapo käib koolis, kus ta koolikaaslasteks on Josef Totz, Raija Tellemar (hüüdnimega Teele), Georg Aadniel Strahle ja Jaan Veider. Nagu arvata, on Aapo kõrvuni armunud Teelesse, kuid viimane ei hooli temast. Jutustus Aapost, kelle unistused juba lapsepõlvest alates aina purunema kipuvad, läheb oma teed ja kaugeneb „Kevadest“, et siis aeg-ajalt jälle selle radadele tagasi tulla.
Aapost peab saama kõrgharidusega advokaat. Kõrgharidus tal lõpuks on, aga töökoha saamisega on suuri raskusi. Lõpuks see siiski õnnestub. Aapo töökoht ja sellega seoses ka elukoht asub kuskil metsa sees. Sealt pärinevad ka loo edasised sündmused. Algul sunnib ülemus teda vaid majapidamistöid tegema, nagu karistuseks, sest ikka teeb Aapo valesid samme ja otsuseid. Tõenäosus, et ta ka oma erialast tööd teha saab, ei näi täituvat. Pöörde toob loosse ülemus Ragnariga juhtunud õnnetus – Aapost saab tema elupäästja, kogu Ragnari haiglas oleku aja on advokaadibüroo kogu töökoorem Aapo õlgadel.
Aapolt tööalast lahendust vajavate juhtumite märksõnad - parve põhjaminek ja Tootsi peenar - on taas võetud “Kevadest”. Mõlemad juhtumid panevad proovile Aapo julguse ja aususe ja kui ta on pärast esialgset eksimist talitanud õigesti, lõpevad talle õnnelikult. Teose lõpus sõbruneb Aapo meeldiva neiu Adelega, kellel on ka õnnetuseks suhteid Aapo poolt vihatud Totziga. Totz aga käitub aumehena ja Aapo põlgavad tunded tema vastu raugevad. Aapol on põhjust olla rõõmus.
Romaani põhisisuks ja põhiliseks mõtteks on inimene ja tema ekslemised eneseleidmisel. Raamatu vältel võime näha, kuidas Aapo käitub, mida ta mõtleb ja kuidas ta tegutseb erinevates olukordades. Ta tundub olevat väga inimlik, samas väga arg ja väga fantaasiarikas. Tema fantaasiamaailma tähtsaimateks tegelasteks on kuulus füüsik Schrödinger ja viimase kass, kes ilmuvad Aapo üksindushetkedel talle lausa reaalseina. Terve teose vältel eksleb Aapo endas, käies ära ka enda kõige sügavamas ja kaugemas sopis. Meile on antud võimalus seda reisi temaga kaasa teha. See kõik paneb lugejat mõtlema enda peale, meie ühiskonna ja selle inimlikkuse peale. See ärgitab mõtlema, millised oleme me ise, millised on meie suhted kaaslastega ja millised on meie hüved. Romaanis ei ole mingisugust rolli materiaalsetel väärtustel, tähtsal kohal on eetilised ja vaimsed väärtused.
Teoses on autor mänginud inimese kujutlusvõime ja ajaga. Mitmel korral räägib Aapo kuulsa füüsikuga, salapärase kassiga ja korra küsitleb ta ka meie kõigi tuntud ja armastatud kirjanikku Oskar Lutsu. Pealiskaudsemat lugejat, kes huvitub vaid sellest, mis tegelastega juhtub, võib selline mäng pahandada. Siin on midagi, mis väljub tavasündmustiku piiridest, sellesse tuleb süveneda, tuleb leida, mida on tahetud sellega öelda, kuna on selge, et mitte miski ei ole lihtsalt niisama raamatusse põimitud. Tunnistan, et ka mind häris see veidi, kuna ma ei olnud päris kindel, kas mõistan, mida autor sellega kõigega mõtles. Ometi on raamat kaasahaarav, seikluslik. Arvan, et erinevas vanuses lugejad leiavad sealt palju erinevat ja küllap nii ongi õige. On ju autori enda sõnul teos mõeldud mitte noortele või täiskasvanutele, vaid inimestele, jättes märkimata nende vanuse. Aga teadagi, nagu väikese Erwini näitel ka teosest selgub, on tihti just väiksematel inimestel kõige suuremad ideed.

Karin Milius
Tartu Tamme Gümnaasium, 11.c klass
õpetaja Piibe Leiger