Arvustus nr 23

Sa ei oleks pidanud surema, sa ei pidanud....

Mare Sabolotny „Kirjaklambritest vöö“
Tänapäev, 2007

Kui Mare Sabolotny 2006. aasta detsembris oma romaanile veel alles pealkirja välja nuputas, ei osanud ta uneski näha, et võiks romaanivõistlusel teisele kohale tulla. Seepärast oli noorele kirjanikule suur üllatus, kui ta noorte romaanivõistlusel teise koha vääriliseks tunnistati. Seepeale oskas Mare vaid küsida: “Kas eesti kirjandus on tõesti nii alla käinud, et sellise asja eest saab teise koha?”. Tema eesmärk polnud ju moraali lugeda või kõlavaid ühiskondlikke sõnumeid edastada, ta tahtis jutustada vaid üht lugu, väljamõeldud Kati lugu, sest Mare ei taha uskuda, et kõik noored oleks samavõrd depressiivsed kui Kati.
Mare Sabolotny õpib Gustav Adolfi gümnaasiumis, kirjutab enda sõnutsi pehmelt öeldes „keskpäraseid“ kirjandeid, mängib tennist, ujub ja näeb sürre unenägusid. Veel räägib ta endast, et võbistab tundlaid, lonkab, näpib juukseid. Geniaalsusepuhangul määratleb end jõhvikaks. Ostab keskturult ämbrist taevalike rosinatega kohupiima ja elab katkise telekapuldiga. Ametilt kutsub ta end loovparmuks või inimestejälestajast klienditeenindajaks. Nii kolistab ta keeleneediga vastu hambaid ja jälestab mehi (www.orkut.com). Samas aga kirjutab sahtlisse raamatuid, mida eesti ühiskonnale hädasti tarvis on. Juba ammu.... Mare raamat raputab - ning ehk seetõttu on noorel kirjanikul igati õigus end jõhvikaks hüüda, sest nagu jõhvikaski on ta hapu, kuid ligimeelitav ja armastatud.
Selle skandaalse raamatu peategelane on 16-aastane Kati. Tal on tumeblondid laines juuksed, sinakashallid silmad, pikad ripsmed, vähesest magamisest sinised silmaalused. Kehaehituselt keskmine....
“Keskmine“ on see sõna, mida see tüdruk jälestab. Sõna, mida ei oleks tohtinud temaga seostada, sest ta ei taha olla keskpärane. Kati peas kordub pidevalt küsimus: miks? Ta on kaotanud lootuse leida elule mingisugune mõte, nii langetab ta igal hommikul pea ning peseb näo, et teha algust uue päevaga, uue veel jubedama päevaga...sest nagu ütleb Murphy: kui näib, et miski ei saa enam hullemaks minna, siis läheb kõik just veel hullemaks.
Kati teab, et ta on vaid tükike hallist massist ja tema juures ei ole midagi erilist. Mitte keegi ei suudaks teda ümber veenda. „Hall mass“ on teine väljend, mida ta vihkab. Muidugi soovib ka Kati olla seksikas seltskonnalõvi, kes oskab kõike ja on alati vapustav, kuid ta ei suuda....ega ole kindel, et tal sellistki elu vaja on. (lk 10)
Kati vihkab enda juures kõike: oma välimust, elu, käitumist, suhtumist, olekut....peaaegu kõike, mida saab vihata. Depressiivse halli massi tükike, kes ennast vihkab ja tahab end ära tappa. Selline on ta olnud nii kaua, kui ta end mäletas. Kati on lihtsalt depressiivne unetu jobu! (lk10), kes imestab, et ta pole veel Tallinna self-destruct nuppu leidnud.
Tihti leiab ta end küsimast: „Kuidas teised sellega hakkama saavad?“. Teistel, keda kool vähegi huvitab, tuleb alati kõik välja, aga temal mitte. Püüdku ta kui palju tahes, ikka ebaõnnestub. Nagu alati, kõiges. Kati võtab oma kalli padja sülle ning üritab end sellega lämmatada. Ta teab, et see ei õnnestu, sada korda proovitud. Ellujäämisinstinkt rikub kõik ära. Aga siiski saab ta sellest tegevusest kerget rahudlust... Matemaatika ajab nutma, kõik käib üle jõu. Lausa imelik, kui valusaks teeb magamatus inimese elu. Katil ei ole väljakujunenud unetust ega midagi sellelaadset, tihtipeale ei ole tal lihtsalt aega magada, ja kui on, ei saa ta pead mõtetest tühjaks. Ta virutab pea vastu kapiust, et lollakad mõtted ära läheksid. See ei aita - mõtted ei kao kuhugi. Ja vahel ta lihtsalt ei hooli! Vahel ta ei üritagi hoolida! Vahel ta teeb kõik, et mitte hoolida... (lk 16)
Rutiin, alamagamine, tujud ja öised nutuhood hakkavad Katit vaikselt tapma. (lk 17). Jah kui Kati elaks kümnendal korrusel, siis küllap oleks ta juba ammu oma „halli“ eluküünla kustutanud.
Kati lausa vihkab oma elu, kuigi ei mõista isegi, miks. Midagi on puudu, midagi on valesti, kuid tal pole aimugi, mis see olla võiks. Tal on sõbrad, tuttavad, poiss, kes temast huvitub, tore pere, raha.... Ta probleem on lihtsalt selles, et ta kipub nägema asju, mida tal ei ole, rohkem kui seda, mis tal on.... Kui Kati nõndaviisi õhtul arutleb, siis samal ajal mõtleb Kati kõrval lesiv poiss pontšikutest. Kui kummalised on inimesed !? Üheskoos jõuavad nad arvamiseni: „Inimene on keerukas olend, kunagi ei saa öelda, et kedagi tõeliselt tunned. Ja tihtilugu ei ole võimalustki kõiki oma külgi näidata“. Kui kummaline on elu, kui kummalised on inimesed....
Tervet teost läbib ühtlane masohhistlik rütm: lämmatamine, peapõrutuste tekitamine, enesetapukatsed, veri, lõikumine, augustamine, veel enesetapukatseid, veel.... Kati augustab end, sest vihkab end, mitte selleks, et näida ilusa või lahedana. Samal põhjusel on ta lasknud teha oma hüppeliigese lähedale õrnale nahale pisikese tätoveeringu. Ta tahab tunda valu, end piinata. Ta lõikab taskunoaga veeni, et näha verd voolamas, et piinelda. Siiski ei ole ta suutnud endalt kunagi elu võtta, alati on masohhistlik tuju enne üle läinud.
Viimaks ei kohkugi Kati enam millegi ees, kõike on nähtud, nii füüsikalabori põlenguid kui ka anoreksiat. See kõik on juba hall minevik... ning see ei kohuta Katit enam...
Kati oli kindel, et kunagi saab temast kontorirott. Rott, kes ärkab hommikul kell pool seitse, et kaheksaks tööle minna. Rott, kes teeb terve päeva tänapäeva kapitalistlikus maailmas vajalikku või äkki hoopiski mõttetut tööd. Lõunaajal pääseb ta tunnikeseks oma kuubikust välja värske õhu kätte, et süüa, kuid peab kiirustama õigeks ajaks tööle tagasi. Rott, kes pääseb loomaaiast kell viis, et õhtuses liiklusummikus sentimeeter haaval kodule lähemale liikuda. Kell pool seitse jõuab ta koju, käinud suure kiiruga poest läbi. (lk 58)
Kati suureks eeskujuks oleks ehk Lenin, kes ütles: „Õppida, õppida, õppida!“. Aga tüdruk tõdeb, et samas ütles see mees veel igasugust paska ja keeras kümnete miljonite inimeste elu persse. Siit arusaam: ei tasu Leinit kuulda võtta ja tuleb teha vastupidist.
Teiseks peategelaseks kujuneb teoses Juhan, sinisilmne sasipea, kellele ei meeldi inimesed, kelle IQ on miinustes, ükskõik kui avar on nende dekoltee. Juhan on kena, tore ja lahe. Ja oma headuses kingib ta Katile oma süütuse, sest neiul on parasjagu tahtmine olla mitte „korralik“....
Juhan on inimene, kes seilab rahulikult läbi elu. Ta ei hooli ainetest, mis teda ei huvita, sest teab enam-vähem, mida elult tahab. Juhan on hea inimene, ta hoolib teistest. Ta ei vali sõpru väljanägemise ega populaarsuse järgi, kõik on tema jaoks võrdsed, kuigi väikeste kiiksudega. Ta on seltsiv ja populaarne, tore ja tasakaalukas. Juhan on armunud ning kasutab ära igat võimalust, et tüdrukuga kohtuda, kuid suudab leppida sellega, et too ta tunnetele ei vasta. (lk36)
Seetõttu on Kati Juhani vastand. Ta vihkab pea iga minutit oma elust. Ta pingutab, et koolis kõigega hakkama saada, vaid selleks, et vanematele rõõmu valmistada. Pessimistliku suhtumisega ja pidevalt masendununa, ei oska ta endast parimat anda, endalegi teadmata põhjusel hoiab ta end alati tagasi. Kati küll soovib teiste vastu hea olla, kuid alati see ei õnnestu. Ta vihkab paljusid, mitte niivõrd seetõttu, et nood temast erinevad, vaid pigem seepärast, et võtab kõike südamesse, ja ka mineviku haavad ei parane kergelt. Ta on vaikne ja üksildane, õnnetu ja tujukas. Ega suuda kunagi näha positiivset oma elus.
Kati vanemad on tüütud inimesed, kuid omamoodi kallid. Kati isal on lahke ja andestv loomus ning ta arvab, et tütar on piisavalt vana enda eest otsustama. Nii ei suuda Kati meenutada ühtki korda, mil teda karistatud oleks. Kati isa Jhoni jaoks oleks tõeliseks patuks vaid see, kui Kati kooriks end alasti ja peksaks kõiki maniakaalselt mööda koridore ringi joostes nuiaga. Kati isa Jhonathan Park on inglane. Ema Marianne Park on päritolult eestlane, kel õnnestus omal ajal mingi ime läbi Nõukogude Liidust põgeneda. Kati ja ta õde Kersti on sündinud Inglismaal ning seal mitu aastat elanud. Perekond kolis Eestisse veidi rohkem kui kuus aastat tagasi, Kati oli siis üheksane.. Kati õde on alles 12 aastane, kuid nipsakam kui pooled tema vanused.
Katile meeldib vaadata oma klassikaaslasi, nagu oleksid need puuridesse näitamiseks välja pandud katseelukad. Kati meelest on nad väga huvitavad tegelased. Näiteks Signe, kes kellelegi ei meeldi, aga surub end pidevalt seltskonda, kus keegi temaga suhelda ei taha. Kõik vihkavad teda seepärast. Või Piret, kes sisustab kolmveerandi ajast kodus õppimisega, kuid, üritades lahe olla, valetab teistele, et tal on kodutöö tegemata. Selles klassis ei talu peaaegu keegi kedagi, kuid siiski teeskleb enamik sõprust. Enamik on võlts ja sellepärast üliõnnelik. Kambas kõik parimad sõbrad, kuid teiste selja taga harrastavad tagarääkimist. Sügavate psüühiliste probleemidega klass, keda ühendab vaid fakt, et nad kõik on liiga rumalad, et heasse gümnaasiumisse sisse saada, aga liiga laisad, et tööle minna.
Teise vahetunni ajal käib Kati Heigo ja Juhaniga pargis suitsetamas. Mõni päev on neid seal rohkem, mõni päev vähem, mõnikord suitsetavad nad pargis, mõnikord mujal.... Ometi ei suuda nad iial välja nuputada põhjust, miks nad suitsetavad. Miks ikka ja jälle krabab käsi suitsupakki? Kas soovib teose autor siinkohal tekitada meie teismelistes iseendasse vaatamise hetke? Või näidata eakamale generatsioonile, et suitsetamine ongi OK, sest kõik ju teevad seda? 2007. aasta noorte epideemia?
Kati ei naudi suitsetamist, kuid kui ta juba 5. korda sellega Proua Merilaasile vahele on jäänud, kirjutab ta vihase seletuskirja, kus nimetab õpetajaid värdjateks ja sitapeadeks, kes on unustanud, mis tunne on olla noor. Ta leiab et õpetajad kiusavad teda vaid seepärast, et neile ei meeldi ta nägu. Ometi leiab Kati et õpetajate elu on rakse, iga päev on koolis ju tuhat last, kelle elu tuleb põrguks teha. Kati saab sellest aru, sest ta on mõistev ja hea. Kati koolis peetakse tunni segamiseks juba seda kui klõpsutada pastakat tunni jooksul rohkem kui kolm korda või kui hingata terve eesti keele tunni vältel. Rängad pahateod, eks ole? On siin üle dramatiseeritud, meie tänapäeva koolide õpetajate „närvide puudumist“ või on Tallinna koolides tõepoolest nii rakse olukord? Nii lubab Kati 21. jaanuaril, et ei pane enam kunagi esimesest tunnist poppi, ei suitseta enam kunagi nurga taga ja ei kasuta enam ühtegi kirjutusvahendit. Kuid sügamisest ta loobuda ei kavatse! Nendest lubadustest ei pea ta ühtegi, aga vahel on ju vaja ka pedagoogil ilusaid sõnu kuulda?
Kuna Katil on enda elust villand, või õigemini on elu Kati lõpmatuseni ära tüüdanud, siis leiab meie noor kangelanna, et elu seisnebki pidudes, suurtes kogustes alkoholis ja narkootikumides. Pealegi on Kati nõus oma jalgu hargitama iga noormehe ees, kellele see vähegi huvi võiks pakkuda. Kuid ühel hetkel lõpeb kõik, ja siin pole süüdi ellujäämisinstinkt – Kati vägistatakse. Seepeale Kati muutub, olgugi et ta seda muutust iseendale tunnistada ei taha, on Kati otsustanud loobuda pidudest, seksist tundmatutega ja narkootikumidest. Ta tahab oma poissi. Elu...ja stabiilsust....
Aga noor kirjanik pole nii idüllilise pildiga rahul ning otse loomulikult sekkub teosesse uus katastroof: Kati vägistajal Markusel on HIV ning ka Kati on nakatunud. Siit saab alguse liug, mis viib vaid allapoole.... Mida teabki 16- aastane HIV-st? Ainus skeem, mis iga teismelise pähe kodeeritud on: HIV=AIDS=SURM. Ja nagu ikka kiuslike lõppudega raamatus, saavad Katist ja Markusest parimad sõbrad, sest neil pole kedagi teist, kellele rääkida...pole kedagi, keda usaldada....kellele loota....
Nüüd algab teoses enne nägematu masohhistlik meeleolu. Kati isa Jhon kuuleb, et ta tütar on tarvitanud narkootikume, ning pettub oma tütres lõplikult, ta ei suuda tunnistada, et ta tütar võiks midagi sellist pruukida... Kati on ju ikka tema väike tüdruk...Kati õde Kersti kuuleb, et Katil on HIV, ning puhkeb edaspidi iga kord Katit nähes nutma. Ja Juhan ei suuda mõista, miks Kati temaga enam seksida ei taha...
Kati on täiesti üksinda oma enesetapjalike mõtetega. Ta ju ei taha olla koormaks oma vanematele, ta ei taha ohustada teisi oma mürgitatud verega.... Ta peab surema enne, kui jõuab häid inimesi liiga palju piinata. Jumal on Katit luues eksinud....
Kati on nagu kolmemõõtmeline pusle, mille tükid moodustavad ajutiselt ebastabiilse kuju, mis vastupanule vaatamata peab lagunema...
Nii läheb ta parkimismaja katusele, et alla hüpata. Ühtäkki on kirjanik kimbatuses, kas iroonia või surm.... ta valib mõelmad. Kui Kati on juba peaaegu loobunud enesetapumõttest, sekkub loosse saatuslik iroonia, mis pillutab Kati üle parkimismaja katuse serva.... jah, kui ometi poleks olnud neid ketsipaelu, ja kui Kati oleks suutnud veidike kauem servast kinni hoida ja kui keegi oleks näinud ja kui Juhan oleks suutnud õigeid sõnu öelda...Siis oleks Kati elus! Aga Mare Sabolotnyle ei meeldi sõna „kui“....
Kati on surnud. See imelik tüdruk, alati nii rõõmus ja energiline. See neiu, kes teadis, et sisimas ta tükkhaaval laguneb. See lühike plika, kes üritas teistele alati heameelt teha. See kurb ja kibestunud naine, kellel miski ei kippunud õigesti välja tulema. Oli süüdi ta alateadvus või halb õnn, ei tea keegi. Ja nüüd on ta kadunud. Alles on vaid mälestused rõõmsatest hetkedest, mis tagasi vaadates tunduvad kurvad ja valusad. Jäänud on tühi pink, mida vaadates hakkab kõigil kurb. Alles on pildid, kus ta alati naeratas. Puudu oli hea sõber. Vajaka oli armastatud inimene, sest ta oli murdunud ja alla andnud.... Puudu oli õpetaja Merilaasi tige nägu, sest nüüd saab tast professionaalne õpetaja, kes enam õpilasi ei kiusa... Sellega ei püüa kirjanik näidata, et iga õpetaja poolt kiusatud õpilane peaks parkimismaja katuselt alla hüppama, vaid pigem seda, et õpetajad on samuti inimesed, kes eksivad ja teevad vigu ning näevad hiljem vaeva, et neid parandada....Aga kas selle nimel tasus surra?
Armastus on võimeline tapma ja oli tapnud ka Kati. Tugev ja valus, õrn ja ilus....armastus.....
Aga kui Kati oleks elus, siis ei istuks Juhan ja Kersti Kati toas:
„See ei saa olla lõpp!“ hüüdis tüdruk pead raputades, hääl nutust peenike.
„Aga on,“ pomises Juhan masendunult. „Aga on,“ kordas ta õrnalt sosistades.
Aga see pole lõpp Eesti ühsikonna jaoks, sest meil on veel aega enne, kui Tallinnast saab kultuuripealinna asemel suitsiidipealinn. Meil on veel aega. Ja me peaksime kuulda võtma 15-aastase appikarjet, sest ta ju karjub, et noorte mured on tähtsad, noored tahavad tähelepanu, noored vajavad abi, sest mida oskaks praegu muretelefon 126 öelda, kui ma helistaks ja ütleks, et ma tahan surra, sest matemaatika ajab nutma? Või kui ma tahan olla seltskonna lõvi, aga olen vaid hall hiireke? Kas muretelefoni töötaja naeraks minu üle või lahendaks minu matemaatikaülesande? Lohutaks? Annaks nõu? Kuhu on meil pöörduda murega?.....ei, sa ei oleks pidanud surema, sa ei pidanud...., sest eesti ühiskond on sind kuulda võtnud....ja ühel hetkel mõistavad need 600 inimest, kes igal aastal surevad enda käe läbi, et elu ei peagi olema habras nagu kirjaklambritest vöö....

Kadi Soop
Tartu Tamme Gümnaasium
12. klass
Õpetaja Piibe Leiger