Arvustus nr 24
Unenäoline vaade merele
Madis Hint „Vaade merele“
Ilmamaa 2002
Seikluste kulg algab boheemlasest peategelase Juku Kesa sõiduga suvekoju Saaremaale. Ootamatult ta sinna aga ei jõua, kuna teda otsib politsei ning veel mõni päev hiljem kuulutatakse ta rahvusvaheliselt tagaotsitavaks terroristiks. Segane lugu, sest lisaks sellele saabub peategelasele teade, et tema käes viibib vangis Eesti president, kelle röövimisest tal endal aimugi pole. Sündmused arenevad oma sisemise loogika kohaselt. Kõik, mis pärast realistlikke avalehekülgi toimuma hakkab, on täiesti pöörane, aga samas ei muutu kordagi päriselt ebausutavaks.
Teoses on kõik küljed ühtmoodi tugevad. Autor suudab edasi anda pöörase ja kiire sündmuste käigu, kus tuleb ette kõige ootamatumaid keerdkäike. Samas intiimsemat sorti hetkedel tempo aeglustub ja muutub isegi tasaseks. Võib tunda tugevat erootilist pinget ja tukslevat ärevust. Näiteks Juku ja Linda armustseenides laiul. Võib öelda, et tegemist on raamatu ühe tugevaima kohaga.
Teose teevad tugevaks ka kiiremini ja aeglasemalt arenevaid sündmusi kandvad isepärased tegelaskujud. Tegevuses osalevad maaelu ja lihtsad ja põnevad inimesed. Kõiki lihtsa elu tegelasi iseloomustab meeletu elusus ja mitmetahulisus, nende ellusuhtumine on omapärane ning täis irooniat. Ka siis, kui nad oma sõpru parasjagu sõimavad, on tunnetatav hoolivus. Tegevus on veider ja justkui unenäoline, kuid samas paratamatu.
Heaks muudavad teose absurdihuumori piiril kõikuvad tüübid. Üheks selliseks on elavalt ja huviga oma tööd kirjeldav lahkaja Rafik. Põhiliselt täidab aga raamatut mõnus külafilosoofia, mida võib kuulda iga õllepoe taga. Eluliselt on kirjeldatud ka lapsi, loomi ja argielulisi detaile.
„Vaates merele“ vastanduvad ennasttäis kõrkus ja külaelanike lihtne arusaam elust. Kohtab inimvastasust, mis on rahulikult ja külmavereliselt nõus hävitama kõigi elu. Näiteks kahe teismelisest tüdruku puhul, kes satuvad mängu täiesti juhuslikult, tee ääres hääletades.
Lõpplahendus jääb arusaamatuks. Tundub, et tuleb traagiline lõpp, kuid enne raamatu tagumist kaant jõuavad kohale lootust andvad vihjed. Asjade käik jääb muudetavaks ja lugejale antakse otsustada, kumba lahendust ta endale meelepärasemaks peab.
Autori kirjutamisstiil on iselaadi. Laused on üpris pikad, kuid tempo ei jää aeglaseks. Elukujutus romaanis on üsna kurblik, sündmused toimuvad justkui vaeses politseiriigis, mida valitsevad ebaõiglus ja veidrikust president. Samas ilmneb tekstis ka sügavat sümpaatiat suvede koduküla ja inimeste vastu. Teos on julge sisu, stiili ja mõttega, kuigi selle eesmärk ja sõnum jäid mõnevõrra hämaraks.
Merit Krüger
Tartu Tamme Gümnaasium
11. klass
Õpeytaja Piibe Leiger