Arvustus nr 25
Eestimaine, ehtne ja hea
Tiina Laanem „Väikesed vanamehed”
Tallinn, Eesti Päevaleht, 2007
Tiina Laanem võidutses oma esimese kirjandusliku teosega 2006. aasta romaanivõistlusel. Oma tagasihoidliku iseloomu tõttu ei oodanud ta edukat läbimurret, kui selle romaani võistlusele saatis, kuid tema looming tunnistati siiski parimaks. Muide, leidub ka inimesi, kes arvavad, et ta ei kirjuta ise, vaid seda teeb keegi Laanemi salajane meessõber. Loomulikult pole seda härrasmeest tuvastatud.
„Hantlid kätte, poisid!“ Selline algus peaks küll meessoo üles raputama ja silmad rõõmust suureks tegema. Milline suurepärane lause! Tean öelda, et see tõesti mõjub, kuna mu klassivend, olles seda lugenud, ütles kohe: „Vot see on üks õige raamat!” Ja kuna naised on nii varmad meestemaailma uurima, siis leiavad nemadki siit raamatust midagi enda hingele. Lugu räägib kõigist neist eripärastest ja kummalisest inimest, kes iga päev meie keskel elavad.
Võidutöö, mida on tihti nimetatud suvitusromaaniks, kujutab end vanadest tuttavatest koosneva seltskonna taaskogunemist ühes Eesti maakohas. Selles loos on esindatud pea kõik meeste tüübid. Põetakse seedehäireid ja salaalkoholismi. Vihatakse homosid ja põlatakse kanarinnaga nõrgukesi (Aleks). Armastatakse kirglikult autosid ja jahte. Seltskonnas ollakse lõbusad ja lärmakad, sisimas kinnised ja ebakindlad. Tahetakse tunda end peremehena. Salamisi peljatakse olla läbikukkunu ja tuhvlialune (Mark). Tuntakse end elu poolt nurka aetuna, mur¬¬dutakse, leitakse väljund vägivallas (Olaf). Ehk ongi inimeste probleem selles, et püütakse kogu aeg olla see, kes ei olda.
Kõige selle taustal figureerivad tapeedina naised, kes katavad lauda, kujundavad kodu, suhtlevad inimestega mõistval ja empaatiavõimelisel moel. Kas meeste lähilugemine on autoril täppi läinud, tuleb ehk jätta eeskätt meeste otsustada – igatahes tundusid minule küll raamatukangelased väga reaalsete isikutena.
Peaaegu kolmekümnestel meestegelastel on kõik, mis väliseks edukuseks vajalik - autodest perekondadeni. Muidugi pole kõik nii roosiline, kui pealtnäha tundub. Näiteks võib tuua Olafi, kes leiab alati igasuguste inimestega ühise keele. Ta on suurepärane veinikaupmees ja tal on tore naine Kei. Kõik sõbrad teavad, kui hästi Olaf ja Kei omavahel läbi saavad. Aga keegi ei tea, et kuigi noored elavad koos, pole nad enam kaks aastat abielus. Ühel päeval põgeneb mees teadmata suunas, ilma et ta oleks teistele sõnagi lausunud. Lisaks tühjendab Olaf kõik oma pangaarved, müüb oma firmaosalused ja enne äkilist minekut veristab meeleheites 4 lammast. Kõik on täielikus šokis, eriti kui leitakse, et põgenik on jätnud sadamasse kasti veini koos klaasiga, juures kiri sisuga: „Läksin, tapsin lambad, sest teine võimalus oleks olnud tappa iseennast. Andestage, kui saate.”
Selline lugu annab veel kord kinnitust, et arvates end tundvat kõiki, ei pruugi me veel tunda ühtegi. Me ei tea tegelikult, mida teine võib varjata sügaval hingesopis. Nii sügaval, et kellelgi ei leidu sinna võtit. Tihti elavad inimesed küll üksteise kõrval, aga üksteisest mööda. Miks peakski keegi usaldama inimest, kes ei suuda teda isegi ära kuulata. Üks nendest õnnetutest võiski olla Olaf, kelle jaoks parim lahendus oli põgenemine. Miks Olafi nii mõistetamatult käitus, jääb iga lugeja enda oletada, sest autor sellele paraku otsest vastust ei anna.
Mark on mees, kes ei suuda või ei taha end kellegagi lõplikult siduda. Tõenäoliselt seetõttu ta kolabki sihitult mööda ilma ringi ja vahetab pidevalt naisi. Ta tunneb end hästi koos Lyga, tõmmu, otsekohese, iseteadva noore naisega, kes tunneb end oma kehas hästi ja on ka äärmiselt avameelne. Mark arvab Lys leidnud olevat sõbra, olles veendunud, et naine on samasugune nagu temagi ja tahab lihtsalt maailma avastada. Milline sobiv ja turvaline olukord mehele, kes üle kõige ihkab vaba olla. Paraku peab ta pettuma: naine teeb talle tema sõprade juuresolekul ettepaneku kihlumiseks.
Autor on suurepärast tööd teinud, kirjeldades mehe paanikat, kui naine kihlumisest räägib: „“Suur Jumal, tule mulle appi!“ tahaks Mark koleda häälega karjuda, pea ees vette hüpata ja meresügavuses koguka kivi taha peitu pugeda. Kükitada seal vagusi, kuni pimedus saabub.“ Mees kardab meeletult, et naine sunnib teda koos endaga sammalduma. Lõppude lõpuks otsustab mees Lyle abieluettepaneku teha ning nagu muinasjuttudes öeldakse: „ Ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni.”
Ma ei väida, et see romaan oli väga närvikõdi tekitav (välja arvatud lammaste tapmine), et paneks lausa judinad üle selja jooksma, aga ei või kurta ka raamatu igavuse üle. Siinkohal tahaks ära märkida autori osavat sõnakasutust. Ma pole kunagi selliseid võrdlusi lugenud, nagu näiteks: hoonete seinad oleks kui maniküürkääridega üle käidud või põsed nagu väikesed ümarad pannkoogid.
Kuigi on mainitud, et see on mõnus suvelugemise romaan, siis ma vaidleks vastu – ma ei pea seda sisu poolest liiga kergeks teoseks. Samas on mõned kriitikud väitnud, et romaanis jäi vastuseta hulk seebikalikke küsimusi – miks Olaf uue lehe pööras, miks Mark järsku meelt muutis abiellumise osas jne. „Palju küsimusi, vähe vastuseid ja vaid üks täielik lahendus. Lahendus vaid küsimusele, kes tappis hunniku lambaid.” Minu meelest selles ongi asja võlu: kõikidele küsimustele ei peagi autor vastuseid jagama. Inimesi tuleb hinnata küsimuste, mitte vastuste järgi ja kui autor suutis lugejas palju küsimusi tekitada, siis võiks ju teda just kui luupainajaks nimetada ja seda heas mõttes. On ju hea, kui lugejal küsimused tekivad, küsimused, millele igaüks leiab ise vastuse.
Romaan „Väikesed vanamehed” on omanäoline ja tuttavlikult armas nagu kodune heinamaa. Isegi kui kõikidele see lugu ei meeldi, siis vaevalt, et see ka kedagi täiesti külmaks jätab. Kindlasti leidub neidki, kes saavad nautida äratundmisrõõmu. Näiteks: „Vaat, see Ly on ikka täiesti minu tädi moodi ja see Mark see on täpselt nagu……”
Sigrit Kont
Tartu Tamme Gümnaasium
11. klass
Õpetaja Piibe Leiger