Arvustus nr 28

Diana Leesalu „Mängult on päriselt“

2006 Tänapäev

Mina lugesin raamatut „Mängult on päriselt“, mille on kirjutanud Diana Leesalu. Selle raamatuga saavutas ta Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel esikoha.

Romaan räägib tüdrukust, kelle nimi on Mirjam. Tal oli isa Voldemar ja noorem vend Mikk. Ema jättis nad maha, mille tõttu hakkas isa jooma. Mikk oli punaste juustega ning väga paljude tedretähnidega. Teda kutsuti sellepärast Täpikeseks. Isa oli direktor koolis, kus käis Mikk. Paljud õpilased ei sallinud Mikku ja tema isa. Põhilised kiusajad olid 10. klassi Tanel ja Siim. Nad jäid suitsetamisega Miku isale vahele ja Miku isa tahtis nende vanemad kooli kutsuda. Siim ja Tanel ütlesid Mikule, et kui nende vanemad peaksid kooli tulema, siis juhtub tema ja tema isaga õnnetus. Mikk hakkas kartma ja pani koolivõimla põlema ning põgenes kodust. Mirjam oli sellel ajal ühikas.

Mul on kahju Mikust, et teda kiusati millegi tõttu, mis polnud tema süü. Ega temal polnud sinna midagi parata, et ta käis seal koolis, kus isa oli direktor ning mitte ükski õpilane ei sallinud teda. Samas ei saanud Mikk parata, et ta oli oma vanuse kohta lühike ja kõhn.

Kuid tänapäeval kiusatakse samamoodi koolides nõrgemaid ning ka neid, kes õpivad väga hästi. Õnneks pole ükski õpilane veel oma kooli põlema süüdanud. Vähemalt Eestis mitte. Hea oleks, kui keegi, kes näeb kiusamist pealt, läheb ja ütleb kellelegi täiskasvanule. See võib aidata, sest kui kiusatakse edasi, tuleks kiusajad koolist eemaldada või politseisse teatada ning seal tegeletakse kiusajatega edasi. Tänapäeval on palju selliseid peresid nagu selles raamatus. Sellest on samuti kahju.

See raamat tekitas minus kurva tunde. Kui ma lugesin, siis mulle tundus, et keegi ei mõista Mikku. Mitte keegi ei saanud aru, miks ta süütas koolimaja. Ta kartis väga, et Tanel ja Siim teevad temale ja ta isale midagi kurja ning sellepärast süütas. Ka mina oleksin kartnud, kuid ma arvan, et ma ei oleks koolimaja põlema süüdanud, vaid oleksin kuidagi teisiti üritanud seda asja lahendada. Samas ei tea kunagi, kuidas inimene midagi kartes käitub.

Minule see raamat meeldis. Soovitan lugeda noortel ja ka vanematel inimestel.

Kaili Sirk

Tartu Forseliuse Gümnaasium

8.A

Juhendaja: Margit Ninn