Arvustus nr 29

Probleemid tänaval ja kodus

„Tänavalapsed”
Tea Kask
Avita, 2001

„ „Kui tahad süüa, mine tänavale kerjama nagu teised. Näe, elavad nagu miškad, häda ei midagi,“ jätkas vanaema. Mattias kuulas ta ära ja tahtis ema tuppa hiilida, kuid vanaema ei jätnud: „Kas sa ei oska ise minna või? Ma aitan sind!“ Ta võttis väikese Mattiase kraest kinni ja poissi ukse poole tirides lisas: „Tänav on sealpool, mine!“ Ning vanaema viskas poisi tänavale.”
Kui vanaema oli Mattiase tänavale visanud, leidis poiss endale sõbra. Ken õpetas teda „töötama“ ehk kerjama. Ainult nii said poisid toiduraha. Ühel päeval nägi Mattiase vend Martin teda kerjamas. Nii said vennad kokku. Martin õpetas nooremat venda suitsetama ja varastama, hiljem ka liimi nuusutama. Poisid elasid vaheldumisi kodus ja tänaval. Tänaval elasid nad siis, kui ema purjus oli. Mitmel korral viidi poisid politseijaoskonda. Kui ema järele tuli, said vennad koju, kuid kui ema ei tulnud, viidi nad esialgu turvakodusse. Kuna kodus oli purjus ema, kes poiste eest ei hoolitsenud, läksid nad tänavale.. Viimasel korral turvakodus ootasid nad väga ema, kuid teda ei tulnud ning poisid võeti kasuperre.
Enamus probleeme algab kodust. Nende laste probleemid tulid sellest, et ema armastas alkoholi. Kui ta oli purjus, siis ta ei saanud tööd, et raha teenida. Tihti polnud neil kodus midagi süüa ja purjus ema magas. Lapsed lahendasid oma probleeme nii, nagu oskasid. Nälja korral nad kerjasid, et saada raha. Selle eest ostsid nad toitu, maiustusi, mänguasju ja liimi. Poisid varastasid, et jääks rohkem raha, mille eest osta liimi. Kodus ei hoolitsetud laste eest ja seal polnud süüa. Ema hoolis rohkem oma sõpradest. Kui ema oli purjus, läksid poisid tänavale kerjama ja elasid oma „urkas“. Tänaval olles sattusid nad mitmeid kordi turvakodusse, kust Mattias proovis põgeneda.
Raamat „Tänavalapsed“ oli minu jaoks natuke šokeeriv. Ma poleks uskunud, et on oma lastest mittehoolivaid vanemaid ja vanavanemaid. Julm on nelja-aastane laps kodust välja ajada. Tänavaelu on liiga karm isegi täiskasvanu jaoks. Kurb, et vanem vend õpetas Mattiast varastama, suitsetama ja liimi nuusutama, mitte ei keelanud seda tegemast.
Mulle meeldis, et väike Mattias kohtas tänaval Keni, kes õpetas teda tänaval ellu jääma ja pakkus talle oma „urkas“ peavarju. Tore, et leidus lõpuks ka pere, kes võttis Mattiase koos oma vennaga enda kasvatada.
Mina arvan, et tänavalaste probleeme lõplikult lahendada ei saa. Tänavalapsi on igal maal. Kui laps on tänavale sattunud, siis ta on ringis – kodu, tänav, politsei, turvakodu, kodu…
See raamat aitab meil mõista, millist elu paljud lapsed elavad. Kui raske on neil toime tulla ja ellu jääda. Ei tohi neid lapsi tõrjuda. Igaühe kohus võiks olla neid aidata. Lapsed pole süüdi, et nad üritavad ise toime tulla ja ei vali selleks meie silmis kõige õigemat teed.

Berit Kalmus
7.b klass
Ülenurme Gümnaasium
beritka@hot.ee
juhendaja Piret Rannast