Arvustus nr 31

Lehmad on lehmad ka ilma Stalinita

Sofi Oksanen „Stalini lehmad“
Tänapäev 2004

Head raamatut on raske kirjutada. Hea raamatu kirjutamine on risk. Raamat saab olla hea vaid siis, kui kirjanik paneb sellesse tükikese oma hingest. Sageli, nagu antud teose puhul, tükikese oma haavatud hingest, mis õnne ja juhuse kokkumängu abil sobitub lugeja hingega. Seega kirjutab kirjanik oma hinge sõnadega paberile ja paiskab selle trükki. Paiskab selle avalikkuse ette ja loodab, et tema hinge ära ei põlata. See on risk.

„Stalini lehmad“ on raamat eri põlvkondade naistest ja nende probleemidest. Probleeme loob ühiskonnakorraldus. Raamat pälvis arvatavasti kriitikute tähelepanu just nimelt selle sisusse osavalt põimitud vihjetega baltisaksluse ja sotsialistliku Venemaa kohta. Sellised julmad ja otsekohesed ütlemised, mis saavad pälvida vaid ülevoolavalt julgustavat heakskiitu või täielikku mahategemist, näivad õigel ajastul trükki lastuna lugejatele sobivat.

Kuid kas teose tõeline väärtus on ühiskonna pahede liialt julm, otsekohene näkkupaiskamine? Vahest on raamatul kirjaniku jaoks hoopis teisel tasandil tähtsus, mida arvustajadki nii meeleheitlikult kõrvale jätta üritavad? Raamat kõlab nagu omavat tähtsust. Tähtsust autori jaoks. See on raske. Nii raske, et päris kindlasti ei suudaks välja öelda, et arvame seda tõsieluline olevat. Kuid ometi me usume. Me näeme nägu raamatukaanel ja tunneme talle kaasa. Tunneme kaasa, teadmata, kes ta on, ja enesele otse tunnistamata, et peame sedasorti elupiinu võimalikuks. Saadame kõik hea fantaasia ja kirjutamisoskuse süüks. Raamatul on küll ajalooline sündmustik ja omaette väärtus on meie vanemate enese äratundmine raamatu mingi tegelasena. Kuid minu jaoks ei ole tähtsad baltisaksluse ja sotsialistliku Venemaa pihta käivad vihjed. Enesele märkamatult üritan psühholoogile omasel viisil paberilehtedele trükitud sõnade läbi mõista kirjanikku ja leida tekstist lõike, mis temale olulised on. Lõike tema hingest, mis varjatuna mõistuspäraselt koostatud lauserühmade vahel lebavad. Tahaksin tunda raamatu käsikirja, mille algsõnastus oleks kirjanikule omane ja mille ainumaski ilmselgelt tähtis pisiosa poleks tõlkes kaotsi läinud. Käekiri peegeldab kirjaniku väärtushinnanguid, muutudes vastavalt sellele, kas autor kirjutab seda, mida mõtleb või tunneb.

Raamat on ilmunud originaalis 2003. aastal. Seega poliitilise tasandi on kirjanik suutnud nii elutruult välja tuua tänu oma laiale silmaringile. Ma hindan seda, kuid pööran põhitähelepanu tegelaste bulimareksia ja suhete probleemidele. Paratamatult tekib soov küsida otse kirjanikult, kuidas ta suudab millestki sellisest kirjutada. Kas ta ei karda liialt avada oma hinge? Kadestan seda jäägitut julgust. Kirjanik ise peab midagi tähelepanuväärset olema, kui kirjutab midagi taolist. „Stalini lehmad“ on hinge avalikkuse ette paiskamine, mis on nii riskirohke ja valus eneseületus, kuid võib jääda kohutavalt ebaõiglasel kombel mõne lihtsa kirjandusliku vihje varju, mis puudutab poliitilisi probleeme.

Raamat on suurepärane. Tõmbab tähelepanu ja läheb lugedes aina huvitavamaks. Raamat on edasiminek kirjanduse arengus. Kirjandusliku võttena on eri põlvkondadest kirjutatud sarnaselt ja ilma sissejuhatavate lauseteta. Kirjanikul on nii palju öelda, et liigseid sõnu pole vaja tarvitada. Parem asuda kohe asja juurde. Lehekülg algab jutuga noorest neiust tema probleemidega ja lõpeb sarnaselt, kuid märkamatult on vahetunud ajastu ja ka tegelane. Kui sündmuste ebaloogilisus kohale jõuab, panen raamatu käest, teen tassi kohvi ja alustan paari viimase lehekülje lugemist uuesti. Erinevalt algusest, loen viimased leheküljed keskendunult ja huviga, nagu loodetavasti ka paljud teised. Raamatu hing haarab endasse.

Tiina Lall
Tartu Forseliuse Gümnaasium
10. klass
Juhendaja Helja Kirber