Arvustus nr 32

Liivatera merepõhjas

Eia Uus
„Kuu külm kuma“
Varrak 2005

Ma olen alati oodanud, et ma saaks millegi kohta öelda: „See muutis mu elu.“ Ma olen selline inimene, et enamus raamatuid, mida ma loen, mõjutavad mind pikemat aega. Siiski „Kuu külm kuma“ mõjutas mind rohkem kui ükski teine raamat, film või etendus.
Põhjus, miks ta avaldas nii suurt mõju mulle, peitub minus endas. Ma samastun kergelt ja olen alati avatud uutele asjadele. Kui mõne raamatu tegelasel jääb puudu täiuslikkusest minuga sarnanemisel, siis Mionel (peategelasel) mitte. Arvan, et liialdan veidi, sest ma pole kindel. Ma pole kindel selles, et ma olen piisavalt maniakaal-depressiivne, et võistelda Mionega. Arvan, sellest olenemata, et mitte keegi ei ole nii minu moodi kui tema või vähemalt tahan nii arvata.

Eia Uus ise on oma lugejatele lohutuseks öelnud, et pärast 5. peatükki läheb kergemaks. Minu jaoks ei läinud ja ma ei mõtle selle all lugemisoskusi, vaid pigem vaimset takistust. Üdini masendav, tumehallides, vihmastes toonides raamat autorilt, kes on kui vikerkaar läbi pikse. See on minu jaoks erakordne ja hämmastav, sest ma olen harjunud, et kunst sünnib masendusest ja kannatusest. Raamatus on vähe dialooge, peategelane on vangistatud oma mõttemaailma, andes vaba voli tunnetele. Raamatus pole tähtsusetuid sündmusi, kõik, mis on kirjutatud, on seal põhjusega, sest nendega kaasnevad võimalikult saatuslikud tagajärjed. Teoses on nii palju kohti, mille tõttu see on kujunenud minu lemmikuks ja lemmikut pole mul kunagi olnud. Kirjeldused Koh Sameti ehk Sametisaarest, kirjeldused tema mõtetest, Sylvia Plathi päevikukatkendid, lihtsalt kõik tabab otse naelapea või siis minu südame pihta. Ning mul pole muud teha kui šokiseisundis, kuid ühtäkki mõistvalt vaadata enese ette, mõtted kihutamas kui võidusõiduautod.

See teos on mulle ülimalt südamelähedane, ma pole mitte ühegi teise raamatu, tegelase või probleemiga nii väga samastunud. Mione tunded ja mõtted neil lumivalgetel lehtedel, selles mustas trükikirjas, ma õgin neid, kuni mul on kahju, et see läbi saab. Kahju oleks ka lõpetada õgimist, sest see, mida tema tunneb, näeb, mõtleb, selle olen mina juba läbi elanud. Ühelt poolt viib see sind täielikku masendusse, valulaine uhub sind üle ja silmadesse oleks kui pipragaasi piserdatud. Teisalt annab see aga teatud rahulolu, et keegi tunneb sama või veel rohkemgi ja et see saab varsti läbi.

Kui asi oleks minu teha, oleks see teos kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas esikohal. Ma pean tunnistama, et minu lühikese 16-aastase elu jooksul pole ükski teine teos mulle nii palju tähendanud.

Siiri Sukko
Tartu Forseliuse Gümnaasium 9.a klass
Juhendaja Helja Kirber