Arvustus nr 34

„LIBLIKAS”
Andrus Kivirähk
Tuum 1999
„Liblikas” lülijalgsetest tiivulistest ei räägi. Raamatule andsid nime hoopis hõljuva kõnnakuga habras ja graatsiline liblikalik naine Erika Tetzky ja kahetiivaline Estonia teater.
Jutustaja rollis on näitleja August Michelson, kes oma maist kooselu kahe liblikaga nostalgilistes toonides hauast meenutab. Michelson räägib meile, kuidas need kaks tema ellu lendasid ja mängleva kergusega ta südame vallutasid.
Erika Tetzky on suurepärane tantsija ja näitlejanna, kellega August Michelson moodustab esimese kutselise tantsupaari. Tetzky tähelennu teatris lõpetab ootamatu punktiga varajane surm, millest kuulutas Erika läheduses luusiv hall koer, kes ka teise tiivulise, Estonia, halvast käekäigust rõõmu tunneb, kui viimane sõja ajal järk-järgult haavatute ja surijatega täitub. Hall koer on teatri teesklusele ja fantaasiamaailmale vastukaaluks olev realistlik ja üliratsionaalne pool, ühtlasi ka surma ja kaose oomen.
Erika olemasolu vajalikkust on ennekõike põhjendatud teatri hingeks olemisega. Õnneks jõudis ta enne surma Estoniale elu sisse puhuda, tänu millele ei viinud üks liblik teist endaga hauda. August Michelson elab Erika surma üle suuresti tänu oma teisele armastusele – teatrikunstile, Michelson ise sureb hiljem.
„Liblikas” on kaunis kergelt loetav raamat, mis tutvustab meid semi-fiktiivse teatriajaloo ja –eluga 20. sajandi esimesel poolel. Jutustus jätab väljamõeldistest ja luiskelugudest hoolimata tõepärase mulje, millele on muidugi tugevaks raamiks tõelised kuupäevad ja nimed meie oma kultuuriajaloost.
Mõõdukas pealiskaudsus, helgus ning kergelt kurb maik lihtsa mõtlikkusega teeb sellest raamatust just sellise pala, mis ühelegi lugejale mingeid nõudmisi ei esita ja peaks sobima nii ajaloolase kui vabrikutöölise kätte.

Carrie Raiend
Tartu Forseliuse Gümnaasium
9.b klass
carrie@hot.ee  
Juhendaja Helja Kirber