Arvustus nr 34
Elina Hirvonen „Et tema mäletaks sedasama“
Kuna ma olen küllaltki nõudlik lugeja, oli mul raamatu valimisega tükk tööd. Viimaks otsustasin soome kirjaniku Elina Hirvoneni esikromaani „Et tema mäletaks sedasama“ kasuks väga lihtsatel põhjustel: tahtsin midagi kaasaegset, maailmaprobleeme käsitlevat ja samas psühholoogilist. Teost on nimetatud ka ühepäevaromaaniks, sest seda on kerge lugeda ja kui sellega alustada, ei suuda kuidagi enam raamatut enne lõppu käest panna.
Süžee hakkab hargnema minajutustaja, kirjandusetudengi Anna pilgu läbi. Ta istub kohvikus ja peab mõttes analüütilist monoloogi oma armastatu, USAst pärit kirjandusprofessori Iani ja oma pere traumaatilisest elust. Anna lapsepõlve tumestavad isa vägivaldsus, armukadedus vanema venna Joona suhtes, Joona vaimuhaiguse väljakujunemine, püüdlused teda aidata, lõpuks hapra perekonna lagunemine ning tema enda häbi- ja süütunne juhtunu pärast (kuigi ta põrmugi süüdi pole). Kõige selle juures püüab noor naine peret koos hoida ja aidata, kuid just sel päeval kohvikus istudes mõtleb ta viimaks oma elu üle järele ja mõistab, kui õnnetu ta elu on. Ian seisab silmitsi sarnaste pereprobleemidega. Tema isa ja ema ei armastanud teineteist ja pärast perepea naasmist Vietnami sõjast, läheb mees hulluks ja pannakse vaimuhaiglasse nagu Anna vend Joonaski. Ian oli noorena tõrjutu, tavaline sõpradeta nohik. Mulle meeldib teose puhul, et kaht nii depressiivset inimest suudetakse kirjeldada tavaliste inimestena, mida nad ilmselgelt ongi. Autor oskab kõike negatiivset edasi anda liigutavalt ja lihtsalt. Lugedes fragmente tegelaste elust, tekib imestus, mismoodi on Anna ja Ian suutnud suhte luua, seda koos hoida, õppida, töötada ja seejuures veel maailma pärast muretseda. Mind hämmastaski nende kahe inimese tugevus, mismoodi nemad ei läinud hulluks nagu nende pereliikmed, mil viisil suutsid nad olla vabad ja sõltumatud.
Lisaks personaalsetele läbielamistele on peategelastel mure veel ühiskonna pärast. Ian kui USA kodanik satub pidevalt soomlaste pahameele alla, kuna karmid põhjamaalased süüdistavad teda Bushi alustatud Iraagi sõjas. Samas kasutatakse paralleelina fakti, et Iani isa võitles Vietnami sõjas ja Anna isa Talvesõjas. Teoses käsitletakse ka 9/11 terrorirünnakute teema, selle mõju üksikindiviidi elule ja see, kuidas kõik on mõjutanud tegelaste edasist elu. Näiteks võtavad Ian ja Anna osa sõjavastastest meeleavaldustest. Autor väljendab oma suhtumist sõdadesse ja näitab, kuidas mineviku mõistmine aitab lähemale olevikust arusaamisele. Elina on ajakirjanduses öelnud, et ta räägib palju sõjateemadel, sest ka päriselus on tema sugulased langenud sõdades ja ta püüab näidata, kui olulised on tema elus patriootlikkus, nõrgemate eest väljaastumine, ajaloo hindamine ja väikerahvaste tähtsus. Ta arvab, et just väikerahvad on need, kes rahustavad suurriike, ja üksikindiviid see, kes suudab maailma muuta. Elina käis ise aasal 2007 ajakirjanikuna Ruandas, et koguda infot sealsest olukorras ja kuidas saaks seda parandada.
Peategelasega samastumine on antud romaanis imelihtne. Minu jaoks on väga oluline, et tegelastel toimuks aktiivne sisekõne. Anna puhul tuleb see eriti hästi välja vennast mõeldes. Oluline on see, kuidas süütunne ja sealsamas vabaduse ihalus tekitavad piinliku konflikti. Jääb ju küsimus, kas olulisem on pere, sõbrad, tuttavad, töökaaslased või peab esimesena mõtlema iseenda vajadustele. Anna püüab neid tasakaalustada ja mulle meeldib tema saavutus: ta on alati pere jaoks olemas, samuti haigele vennale ja oma elukaaslasele Ianile. Raamatut lugedes tekkis mul soov oma mured unustada ja olla Anna-sarnane tasakaalukas noor naine. Kogu selle teose negatiivsus mõjus minusse ergutava süstina: ma suudan paremini ennast avada ja mõistan, et kõigil on elus probleeme, kuid mitte ületamatuid. Inimene lepib ajapikku kõigega. Tähtis on hakkama saada eelkõige iseendaga, sellest on ajendatud peategelase monoloog kohvikus, ja kui tuntakse, et jõudu ja julgust jagub ka teistele, tuleb kindlasti rutata appi. Nii soovitab Elina Hirvonen ja nii teeksin minagi. Selle romaani mõjul.
Kadri Kapp
Hugo Treffneri Gümnaasium
klass 11.d
Õp Helgi Tering