Arvustus nr 35
Sofi Oksanen „Stalini lehmad“
(Originaaltiitel: Stalinin lehmät)
WSOY 2003
Sofi Oksanen on sündinud 1977. aastal ning on ema poolt eestlane ja isa poolt soomlane. Ta on üks viimase aja populaarsemaid soome autoreid ning tema viimane romaan „Puhastus“(2008) sai Finlandia kirjandusauhinna. Nii tema viimane teos kui ka debüütromaan „Stalini lehmad“ räägivad mõlemad Eestist ja eestlastest ning ta on lubanud ka sellel teemal jätkata.
Romaani keskmeks on Anna, kes on sündinud 1980ndatel aastatel. Tema ema on soomlasega abiellunud eestlanna ning Annat on kasvatatud padusoomlaseks. Juurtest aga lahti ei saa öelda ning Anna tunneb sügavat tõmmet Eesti, oma maailma poole. Läänestuv Eesti tekitab temas nukrust ning tema maailma hääbumist. Soomes on Anna sunnitud oma päritolu varjama ning oma sügavaid sisemisi konflikte üritab ta leevendada söömasööstude ja bulimareksiaga (autori sõnastus buliimia ja anoreksia koosluse kohta). Tema maailm on täpselt nii suur, kui on taldrik tema ees, ning pole olemas inimsuhet, mis rahuldaks tema vajadusi.
Paralleelselt kirjeldab autor ka nii Anna ema Katariina kui ka vanema Sofia elu samas vanuses. Katariina kohtub Tallinna restoranis soomlasega, kellega ta mõne aja pärast Soome väikelinnas leivad ühte kappi paneb. Suhte komistuskivideks saavad soomlase pidevad tööreisid Moskvasse ning paari erinev taust. Lisaks oma perele peab Katariina muretsema ka teisele poole lahte jäänud haige ema pärast. Läbi nende kolme tegelase kajastub Eesti ajalugu ja eluolu enne taasiseseisvumist ning põhjamaalaste nördimapanevad eelarvamused eestlastest kui venelastest.
Sofi Oksanenil on väga omapärane stiil, mis vähemalt minu naelutas raamatu taha. Lugeja üllatuseks on romaan jaotatud kolmeks osaks, mis ilmneb alles viimasel kolmekümnel leheküljel, ning autor ei kasuta kordagi otsekõne. Miinuseks võib vahest lugeda autori hüplevat stiili erinevate tegelaskujude ja ajastute vahel, mis tõttu tuleb mõnda kohta mitu korda uuesti üle lugeda mõtte tabamiseks.
Minu arvamus romaanist on üldjoontes positiivne, võib-olla seetõttu, et kajastatud probleemid on reaalselt eksisteerinud ning puudutavad isiklikult. Olen kindel, et igaüks leiab sellest tükikese endast: probleemid abikaasadega, õdede-vendade rivaalitsemine, eestlaslik kadedus, avaldamata saladused, lahendamata konfliktid, diskrimineerimine…
Ennast tundsin ma puudutatuna kahe teema poolt. Ma olen alati arvanud, et soomlased on eestlaste vennasrahvas ning vastastikku on alati teineteisest hoolitud ning aidatud. Võiks ju arvata, et sel ajal, kui meie Nõukogude võimu all kannatasime, tunti teisel pool lahte meile kaasa. Ei tule selle pealegi, et tegelikult peeti meid venelastega võrdseteks ning et eestlasi seostatakse kõige venepärasega. Nende ebapädevust näitab ka see, kuidas ei mõisteta, miks eestlased politseid ei kutsunud, kui neid küüditama tuldi. Järelikult ei ole võimalik mõista ajalugu, millega puudub isiklik kokkupuude.
Teine teema, mis mind riivas, oli Anna söömishäire. Selle tagamaad ulatasid kaugemale, kui püüdlus ideaalfiguuri poole. See oli tema elustiil ja kinnisidee, probleem, mis aitas eirata märksa suuremaid probleeme. Tema probleemid said alguse juba aastakümneid enne tema sündi. Kogu suguvõsa mured ja läbielamised, vanemate probleemid ja lapsepõlv istusid tema sees ja painasid teda ning ainus võimalus, kuidas sellest segadusest vabaneda, oli toit. Buliimia oli tema Issand, juhtis teda ning valitses tema üle. Mõistsin, kui oluline on lahendada sisemisi konflikte ning jagada lähedastega oma tundeid, muresid, hirme.
Kuigi esmajoones tundub, et autor väljendub täiesti konkreetselt ning keerutamata, jääb alati midagi mõttesse mõlkuma.
Siberist põgenenud räägivad, kuidas seal oli, mitte keegi ei taha uskuda, see ei saa olla tõsi. Agitaatorid räägivad hoopis teist juttu. Venemaal käinud ametnikel keelatakse rangelt seal nähtust rääkida. See, kes suu lahti teeb, see kaob. Isegi kui räägiks ainult seda, et neil on seal oma lehmatõug, Stalini lehm.
Stalini lehm on kits.
Kärt Krautman
Hugo Treffneri Gümnaasium
11.d
Õp. Helgi Tering