Arvustus nr 36
Näha nähtamatut
Marion Andra „PimeND“
Varrak, 2008
Marion Andra on kodumaise kirjanduse uus nimi ja lootus. Oma noore eluea kohta on ta hakkama saanud märkimisväärsete saavutustega. Näiteks on ta kirjutanud seriaali K.A.T.I. käsikirja ja suisa kaks raamatut. Kõige värskemad andmed räägivad ka juba kolmandast teosest. Marion on justkui kevadine tärkav lill, kes pakub oma loominguga meie kirjandusele värvi ja mitmekesisust.
Ma arvan, et ta kirjutamisstiil on ühelt poolt üsna sarnane Kertu Rakke ja Aidi Vallikuga. Tekstid on lihtsad, noortepärased ja üsna kaasahaaravad. Ilmselt sellepärast ongi just tema nimi viimasel ajal kirjandusvõistlustel tulemuslikult esile kerkinud. Teiselt poolt võime M.Andra nime leida interneti leheküljelt www.ulme.ee , kus hääletuse Stalker 2009 põhjal kuulub „PimeND“ kümne parima eesti autori jutu hulka.
Marion Andra esimene raamat „Vähemalt...“ ilmus 2007. aastal. Tema teine teos „PimeND“ nägi trükivalgust juba järgmisel, 2008. aastal. Hämmastav, sest seda kõike tegi ta keskkooli kõrvalt. Just tema viimase romaani kohta on ilmunud väga erinevaid arvustusi. Näiteks Ott Kilusk on teose „PimeND“ kohta öelnud, et see on väga kaasahaarav ja müstiline, teiselt poolt aga üsna pealiskaudne ja arusaamatu. Kahjuks pean ka mina selle väitega nõustuma. Raamatu algus oli väga paljulubav: müstiline astraalmaailm oli oskuslikult seotud maapealse dimensiooniga ja lisasid kahe erineva inimese, Haili ja Everti silmade läbi nähtud sündmused. Väga huvitav oli lugeda, kuidas on lähenetud mehe ja naise erinevale mõttemaailmale. Nõutuks tegi aga lõputu salapära. Juba alguses tekkis palju erinevaid küsimusi, millele lootsin raamatu lõpuks vastuseid. Mida aga ei tulnud, olidki põhjendused. Miks suhtles Haili hingedega? Miks ainult tema neid vaime nägi? Kes olid Monika, Glen, Gustav jt? Mis ülesanded Hailile usaldati? Oodatud vastuseid ei tulnud. Ometigi pole ma nõus Kivisildniku julma kriitikaga. Viimane väitis, et Andra looming on äärmiselt sisutu ja suisa reeglitevastane. Raamat ei olnud tõepoolsest psühholoogiliselt eriti sügav, aga seda võib põhjendada kirjaniku nooruse ja kogenematusega. Minu arvates oli kaasahaarav sisu täiesti olemas ja küll see psühholoogiline pool ka aastatega tuleb.
Lugejale võib esmapilgul tunduda, et tegemist on kellegi päevikuga, hiljem aga selgub, et see annab täiesti armastusromaani mõõdu välja. Me tutvume erinevate inimeste vastandlike arusaamadega. Eriti meeldib see, et varjatud teispoolsuse kõrvale tekib ka üsna komplitseeritud armastuslugu. Viimase teeb keeruliseks asjaolu, et Evert on Hailist 15 aastat vanem. Nende vahel lööb lõkkele keelatud armastus, millele ühiskond ilmselt kulmu kortsutavalt vaataks. Lisaks haiget tegevale armastusele kujutatakse üsna täpselt täiskasvanuks saamise valu ja vaeva. Lugeja võib olla tunnistajaks, et noor ja tunnetest pulbitsev Haili tegutseb südame järgi, püüdes Everti sümpaatiat võita, samas kui Evert kuulab vaid mõistuse häält, püüdes tundeid Haili vastu maha suruda, sest suhe nii noore neiuga oleks hukka mõistetud. Igaüks võib end emma-kummaga neist samastada ja mõelda sealt edasi tänapäeva, kus suur vanusevahe ei tundugi enam nii utoopiline ja võimatu takistus.
„PimeND“ on müstiline romaan. Seda võib võrrelda kunagi Kanal 2 ekraanil jooksnud sarjaga „Võluvägi“, kus kolm head nõida maapealsest elust võitlesid kurjade jõududega teispoolsusest. Ka selles sarjas ei selgunud, miks head nõiad on vaevaks võtnud lihtinimesi kaitsta. Kellel seriaalidega kokkupuudet pole, võib seda raamatut hoopiski Harry Potteri sarjaga võrrelda. Ka seal on tegu nõidade ja tavainimestega, heade ja pahadega. Tundub, et autorit on paelunud spiritistlik maailmapilt, mis ütleb, et vaim ei ole ainult abstraktne määramatu olend, keda võib tunnustada ainult teoreetiliselt, vaid reaalne olend, keda mõnikord saab tajuda nägemise, kuulmise või kompimise teel. Ka vaimude jagunemine headeks ja halbadeks pärineb spiritistlikust õpetusest, mille järgi eksisteerivad kõrgemad täiuslikumad vaimud ja alamad vaimud, keda võivad iseloomustada viha, kadedus, uhkus jms. Kui lugejagi tunneb huvi paranähtuste vastu, annab see kindlasti lisapõhjuse teosega lähemalt tutvust teha.
Teost tõlgendades tuleks tähele panna ka selle pealkirja, millest on võimalik välja lugeda nii sõnad “pime” kui “ime”. Haili, kes sündis pimedana, sai üleöö nägijaks, lisaks sellele juhtus temaga teisigi imesid. Ta nägi läbi oma kaitseingli silmade asju, mida tavainimene ei saa näha, ja isegi siis, kui taas kord füüsilise nägemise kaotas, tajus ta ümbritsevat maailma sama hästi või veelgi paremini kui nägijana! Haili ütleb teoses oma nägemise kohta järgmist: “Ma ei tea, miks ma üldse oma silmi kaitsen, nad pole ju tegelikult kunagi nägemisvõimelised olnud, mitte nii, nagu teiste silmad. Ma pole ju kunagi päriselt seda maailma näinud, mitte nii, nagu teised seda näevad“. Väidetavalt jääb inimene päris pimedaks alles siis, kui tema hing on pimedaks jäänud – inimene ei püüagi enam midagi mõista, ta on lootuse kaotanud. Olen lugenud, et olulise osa inimest ümbritsevast informatsioonist saab ta visuaalsel teel, silmadega. Ka ümbritseva reaalsuse tajumine on suures osas seotud just nägemisega. Silma füüsiline ehitus määrab paljuski reaalsuse, mida inimene enda ümber näeb. Võib-olla ongi siis nii, et kes tahab näha ja uskuda, see selle pikapeale ka saavutab. Mina olen siiski kahtleval seisukohal, sest minu eksperimendid läbi seina näha või kellegi nähtamatuga suhelda ei ole kahjuks vilja kandnud.
Veidi ootamatu on raamatu lõpplahendus. Peategelane peab surema õilsatel eesmärkidel, ise oma ülesandeid vaimudemaailmas täpselt teadmata. Haili keha sureb, tema hing rändab oletatavalt taevasse, aga õhku jääb küsimus „MIKS?“. Vastus jääb meil saamata, aga võib-olla polegi see peamine. Tähtis on hoopiski mõista, mis on maailmas või inimese elus peamine. Antoine de Saint-Exupery on öelnud: „Kõige tähtsam on silmadele nähtamatu.“ Haili suutis nähtamatut näha – see andis ta elule erilise mõtte/mõõtme. Usun, et niisuguseid hingesilmi, mis teoses tüdrukule kingiti, läheks vaja ka meie reaalses elus – siis oleks hoopis rohkem mõistmist, hoolimist, armastust.
Nii võibki öelda, et vaatamata mõnedele puudustele, jään ootama noore kirjaniku järgmisi teoseid. Ehk nagu kirjutas Eesti Ekspressis Diana Leesalu: „Tubli, Marion! Anna tuld! Silmad on sul juba piisavalt lahti...“ Kas pole mitte inspireeriv mõtteavaldus?
Eliise Ott
Tartu Kunstigümnaasium, 11.b klass
Ebe Tuvike