Arvustus nr 37

                   Raamatuarvustus

                    Teoste autor: Elme Väljaste

                   Kirjastus: Tänapäev

 „Täiesti täisealine“ (2004)

 Ilueedi tütre päevik

 Noor tütarlaps läheb läheb välismaale, Saksamaale, lapsehoidjaks, kus puutub kokku tõelise maailmaga, mis on kohati kole, kohati kalk ja vaenulikki, kuid milles siiski leidub mitte ainult muresid, vaid ka rõõme. Kõik see kokku on aga kahtlemata elukool, mida turvaliste koduseinte vahel hankida pole võimalik.

„Kõigest kaheksateist.“ (2005)

 Järg raamatule „Täiesti täisealine“. Peategelane Natalie ehk Taali on Saksamaalt lapsehoidja ametist vabanenuna Eestisse tagasi tulnud. Tunne, et oled täisealine, hakkab kodus paraku teisenema. Millest kõigest veel kaheksateist aastane ei tea meestest, rahast, armastusest, inimsuhetest. Selgub, et kõik polegi nii lihtne ning täiskasvanuks saamine on küllaltki valulik. Aga samas ka ülipõnev.

 Valisin need kaks raamatut, sest need on siiamaani parimad raamatud, mis ma lugenud olen. Need raamatud räägivad reaalsusest, ühe tüdruku elust välismaal lapsehoidjana ühes päris iseäralikus peres ning hiljem kodumaal. Kõik, mis neis raamatuis toimub, on niivõrd reaalne, et see lugu ei jäta muinasjutu muljet, nagu mõned raamatud. Välja on toodud kõik õnnestumised ja äpardused. Osas raamatutest on nii, et kõik läheb alati hästi või lõppeb hästi. Paneb ju kadestama. Siin on aga kõik päriselt reaalsest maailmast. Autor on intervjuudeski öelnud, kui suur osa on tema perel neis raamatuis. Näiteks ta tütar Helena on rääkinud oma lugusid, mis tema ja ta sõpradega on juhtunud, ja oli ka esimeseks käsikirja lugejaks. Tema poega Härmot on nimetatud arvutigeeniuseks, eks tal oli siis selles vallas oma osa. See on hea, et ta raamatute kirjutamisel kuulab teisi. Ta on öelnud, et talle on räägitud palju-palju lugusid, nii et kõiki ei jõuagi kirja panna. See annab ka kindlasti palju mõtlemisainet. Kunagi, umbes aasta tagasi, kirjutasin autorile kirja kolmanda osa suhtes. Sain järgmise vastuse: „Kena kuulda, et mu kaks noorsooromaani meeldisid. Kahjuks pole plaaninud kirjutada järge.“ Sellest on minul küll hästi kahju. „Loodame mõlemad, et neil kahel tegelasel läheb edaspidi, ilma minutagi hästi. Tegelikult on lugu nii; et minu tütre sõbranna sõitiski pärast keskkooli lõppu Saksamaale lapsehoidjaks. See Mila Marie hoidmise lugu on tegelikult juhtunud. Kõik muu seal ümber on kirjaniku väljamõeldis. Ka 2. osa ehk siis Eerikuga kohtumine. Natalie prototüüp elab siiani Saksamaal. Õpib seal, kuid eriti hästi pole tal läinud. Eesti poisi asemel leidis endale ühe Saksa noormehe, kuid tulevasele ämmale ei meeldi võõrsilt pärit neiu. Elu pole kerge!“

          Kindlasti on kergem raamatut kirjutada, kui kirjutatakse põhimõtteliselt elust maha. Kui neid kaht raamatut lugeda, ei saa küll vahest aru. Autor on väga oskuslikult teise osa kirjutanud, ta on osanud väljamõeldise piisavalt reaalseks teha. Kindlasti annaks neile raamatuile vaadata natuke kriitilisema pilguga. Ma pole selles väga osav. Kuid mina, kes ei armasta väga lugemist, loeks neid kahte raamatut mitu korda. Nendest ju õpib. Ja need on kirjutatud “mina“ vormis ning päevikuna, mis teeb raamatu lugemise veelgi meeldivamaks, lihtsamaks.    Kokkuvõtteks ütleksin, et kellele meeldivad sellised raamatud, nagu siin kirjeldasin, siis soovitan neid lugeda. Sellega ei kaota midagi, vastupidi. Kui raamatu kinni paned, on selline tunne, et elasid ise kõik selle läbi. Arvangi, et just minuvanustele sobivad need raamatud hästi lugeda.

Mart Reiniku Gümnaasium

8. a klass

Maria Kütt

õp. Tiiu Kruus