Arvustus nr 38
Usk tagab igavese lootuse, millega inimesed neetud on
“Géza poisike” János Háy
Kirjanduses käsitletavad probleemid sarnanevad nii aastasadade lõikes kui ka piirkonniti. Kuna Eesti ja Ungari on olnud lähiminevikus samade sündmuste keerises, tundsin huvi sugulasrahva probleemide vastu. Kas meil siin ja ungarlastel oma kodumaal aktuaalsed teemad ühtivad? Eesti kirjanikest räägib Emil Tode „Piiririigis“ eestlaste idaeuroopa kompleksist, Andrus Kivirähk käsitleb romaanis „Mees, kes teadis ussisõnu“ meie, väikerahva traagilist elutunnetust. “Géza poisike” ei jäänud mulle kui eestlasele kaugeks – János Háy kujutatud olustik sarnaneb üsna Eesti omale.
„Géza -poisikese“ sündmustik toimub väikeses külas. Mõeldes oma maakohale, on raske erinevusi välja tuua, sest silma jäävad vaid ühised jooned: kaua abielus olnud paarid, kes ilmselt veel harjumusest, laiskusest ning majanduslikel põhjustel koos elavad; üks suurem välismaalase erastatud ettevõte; külaloll ja joodikud; kohalik pood. Kapitalismi valu on jõudnud sinna Ungari nurka, võlu ilmutab end alles järgmisele põlvkonnale. Hoolimata riiklikust iseseisvusest sõltub kahe töölise Banda ja Herda elu ikkagi nende ülemusest: ühest sakslasest. Pärast raudse eesriide langemist olid ungarlaste lootused tuleviku suhtes kõrged (nagu eestlastelgi). Nüüd on Banda ja Herda vaid töölised omal maal. Tolle välismaalase, nimetu selli käsk kehtib meestele kui seadus. Géza võetakse tööle tervisekaitseinspektsiooni nõudmiste pärast, autistile maksmine hoiab kulud madalal. Reaalset tööd autistist poiss tegelikult ei tee. Géza peab vajutada punast nuppu, kui Banda või Herdaga midagi juhtub, aga ei juhtu. Kui teised tegelased näidendis oma töö mõttetust tajuvad, siis autist julgeb protesteerida mõttetuse vastu. Külameestele näib meeldivat, et Géza töötab, seetõttu võrdlevad nad poissi jumalaga. „Gézast sa ka nüüd normaalne inimene,“ kommenteerib Herda uue kolleegi palkamist.
Elu külas seisab, midagi ei toimu. János Háy annab olustiku meisterlikult edasi dialoogi abil, mille stiil rõhutab öeldu mõttetust. Pidev mõttekordus häiris mind. Tegelikult ajab mind seegi närvi, kui keegi oma elus paigal tammub. Autori stiil saavutas minu puhul taotletu. Hay tegelased seisid paigal/ei arenenud, liikunud edasi ei mõtetes ega elus. Tegelaste jutust kumab läbi frustratsioon. Nad ei leia oma tegemistes sügavamat mõtet. Kes vajab niisuguseid heidikuid? Raamatut lugedes kujutlen elavalt loetut ette, justkui film hakkaks peas jooksma. Tutvunud esilehel näidendi tegelastega, kujutasin Bandat ja Herdat kahe külalollina ning Géza kangastus mulle mõttessevajunud filosofeeriva poisina. Võib-olla polegi vastavate paberitega inimene idioot, vaid hoopis see, kes ei nõua elult enam midagi.
Banda ja Herda dialoog on masendavalt viljatu nii stiililt kui sisult. Olgugi et János Háy tundub armastavat mõttekordusi, hakkavad need kahe töölise kõnes erakordselt häirima. Kõigist tegelastest tundub ainult Géza otsivat ülimat tõde – milleks? Milleks tuleb tal istuda ja vahtida päevast päeva lindil veerevaid kive, kui niikuinii midagi ei juhtu, kui niikuinii ta ei pea punast nuppu vajutama. Géza töö on tagada turvalisus, et Bandal ja Herdal oleks kellelegi õnnetuse korral loota, see jääb meestele arusaamatuks. Öeldakse, et sakslane käskis ja kõik. Herda räägib kõrtsis: “Aga kas sa näed, et me liigume nagu kivid lindil, saad aru, inimene astub nii nagu kivid lindil./…/Lihtsalt mulle tuli Géza meelde, sitt lugu jah, et ta lihtsalt vaatab neid kive hommikust õhtuni… Mis küll Géza le hea on, mis talle hea on, ei mina oska öelda, milleks see Géza on, ma ei tea, milleks ta elab, kui talle pole miski hea, mitte miski pole talle hea.“ Banda ja Herda, kahe kivimurru töölise elu on nüristanud rutiin. Jean-Paul Sartre järgi nad on, aga ei eksisteeri: tööleminek, alati hilinev buss, töö, lõunapaus, kojusõit, kõrts. Kõrgemad püüdlused puuduvad. Mehed tunnetavad elu talumatut lihtsakoelisust. Nii nagu töö juures Gézale, peaksid nad elus jumalale lootma, aga kumbki ei taipa seda.
Gézat võrreldi jumalaga: ta pidi õnnetuse korral juhtimispuldil vajutama nuppu, kuid midagi ei juhtunud. Jumalal on võim ja jõud, aga kui midagi juhtub (tädi Rószikel sünnib puudega laps), ei vajuta ta nuppu. Kõik kulgeb. Kõige võimsam lihtsalt jälgib asjade käiku sellesse sekkumata. Inimese soovidele kõlab tühjus tagasi. Géza ema tädi Rószike otsib vastust küsimusele, miks Looja talle puudega lapse kinkis. Miks kõige vägevam Géza sünni puhul punast nuppu ei vajutanud? Kas jumal valvab meie järgi nagu Gézagi, vaid kontrolli eesmärgiga? Charles Baudelaire’i arvates on inimene neetud igavesti lootma. Jumal aga eirab teda. Lootust on vaja selleks, et inimene alla ei annaks. Kõrgem jõud tagab igavese usu sellesse.
Mis juhtub, kui lootus kadunud? Géza eelistas algul tööd kivimurrus, aga peagi selgus, et see ei erine kodus köögi seinaplaatide vahtimisest. Pärast Herda ja Banda vingerpussi tõmbus Géza endasse ning ei läinud enam kunagi tagasi tööle. Nõnda oli juhtunud Banda ja Herdaga: mingil ajahetkel oma elus jäid nad ühte kohta seisma ega oodanud enam paremat.
„Géza poisike“ kokkuvõttes üllatas mind: ei leidnud väikerahva kompleksi ega taganutetud ajalugu, mis kodumaise kirjanduse puhul silma jääb. Tagataustaks kirjeldati eluolu Ungaris, aga autor ei jäänud sellesse kinni. Tervikliku, mõtlemapaneva ja sügavana iseloomustaksin János Háy vaimusünnitist. Koolis tutvutakse suurrahvaste maailmakäsitlusega, vaheldust pakkus väikerahva vaatevinkel tähtsale teemale usk.
Helge Lilleorg
Hugo Treffneri Gümnaasium
12.d
õp Tiina Pluum