Arvustus nr 40

Kuidas mäletada lapsepõlve

 Leelo Tungal ’’Seltsimees laps ja suured inimesed’’

Tänapäev, 2008

Tekstiiliga kaetud kaaned, punane täht keskel, mõned lapsepõlvepildid siin-seal lehekülgedel ja uudne kujundus – kõik see iseloomustab kõige paremini visuaalselt Leelo Tungla uut proosaraamatut ’’Seltsimees laps ja suured inimesed’’. Raamaturiiulil sellist raamatut silmates tekib lugejal paratamatu huvi – mis peitub sellise ilusa teose lehekülgedel?

Leelo Tungla lapsepõlvemälestustel põhinev proosateos ’’Seltsimees laps ja suured inimesed. Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest’’ ilmus 2008. aastal. See raamat räägib perioodist, mil luuletajanna ema Helmes Tungal arreteeriti ning Leelo ja isa jäid igapäevatoimetustega silmitsi – kodus oli rohkem tööd, sest täita tuli ka ema koht. Omavahel läbipõimunud humoorikus ja tõsidus pakuvad lugemisnaudingut ning lugejani tuuakse täiskasvanute maailm läbi lapse silmade.

Viimaste kuude jooksul on eesti kirjandustaevas populaarsust kogunud prominentide elulooromaanid, seetõttu Leelo Tungla lapsepõlvemälestustel põhinevat raamatut hakkasin esialgu lugema väikese eelarvamusega – kas sellise  lastekirjaniku uus proosateos suudab konkureerida mõne kuulsama ja prestiižsema avaliku elu tegelase, näiteks Mihkel Raua vulgaarse elulooromaaniga ’’Musta pori näkku’’? Alguses arvasin, et teos on igav ega suuda haarata kaasa nooremaid lugejaid. Avades raamatu ja lugedes mõne lehekülje, tabas mind aga üllatus – Leelo Tungla stiil suutis mind esimestest ridadest süvenema panna, teksti ei olnudki ühel leheküljel iseenesest kes teab kui palju ja kujundus, mis mulle kui suhteliselt noorele lugejale tundus äärmiselt sümpaatne, lihtsustas oluliselt teosesse sisseelamist. Kujunduse erilisus seisneb selles, et peatükkide lõpus on kasutatud kirjaniku enda fotoarhiivi. Näiteks võime näha Leelo Tungalt pildil oma isaga, palja beebina ning piltidel sugulastega. Üks pilt ütleb tihtipeale rohkem kui tuhat sõna.

’’Seltsimees laps ja suured inimesed’’ võlub oma lapseliku lihtsusega – väike tüdruk, kelle ema saadetakse asumisele, peab ennast süüdlaseks ning üritab olla ema viimaste sõnade kohaselt hea laps. Teose läbivaks teemaks ongi isale, keda väike Leelo kutsub tataks, tubli ja pai laps olemine. Omamoodi kujuneb see tüdrukutirtsule missiooniks, mida ta peab meeles hoidma ka igapäevaelu toiminguid tehes. Väikese Leelo mõtted ja tunded, reaktsioonid mõnele sündmusele tundusid mulle enneolematult loomutruud. Näiteks koht, kus Leelo ärkab hommikul üles tühjas majas ning mõtleb, et vanemad on ta maha jätnud, kuna ta on olnud paha laps. See kajastab hästi lapselikku lihtsameelsust. Nii mitmeski kohas võisin tunda, vaatamata suurele ajavahele, paralleele oma lapsepõlvega. Suurepärane sõnavaldamine ja lapse mõttemaailma üllatavalt täpne kirjeldamine pani mind järjest rohkem raamatusse süvenema.

Karmist ajast jutustaval raamatul ei ole ühtset kurba tooni – kui lugejale tundub, et üks koht on negatiivseid emotsioone tulvil, siis võib peagi oodata, et tulemas on midagi humoorikat. Näiteks pärast ema arreteerimist räägib Leelo, kuidas talle meeldis laulda ning vanemad tihti selle üle naersid. Samuti on humoorikalt seletatud see, kuidas väike Leelo oli väga uhke, et teda kutsuti seltsimees lapseks. See oli selline kummalisi tundeid segav koht: naljakas ja samas, tausta analüüside, mõrkja maitsega.

Raamatu erilisimad leheküljed on minu jaoks seotud Leelo laulmistega. Nimelt meeldis väiksele Leelole laulda omaloodud laulukesi tuntud viisidel ka avalikes kohtades. Tüdruk aga kasutas nii mõnigi kord kommunismiajale iseloomulikke sõnu, nagu ’’enkavedee’’ jms. Mulle muutusid sellised hetked lugemise pingeliseks, sest ma tean, et ettevaatamatu sõnakasutuse  eest võis saada karistada ja sageli oldi äärmiselt konservatiivsed ja halastamatud. Kuid väike laps ei teadnud sellistest asjadest midagi ning Leelo laulis mõnuga ja tihti. Tekkis ootusärevus, mis saama hakkab – kas Leelo saab tata käest karistada või juhtub midagi hoopis hullemat. Õnneks lõppesid sellised olukorrad vaid isa manitsustega ning Leelo pääses kergelt.

’’Seltsimees laps ja suured inimesed’’ kirjeldab eelkõige noortele lugejatele väga hästi kommunismiaja elu-olu. Leelo Tungla lapsepõlvemälestustel põhinev proosateos heidab pilgu nõukogude ajale läbi lapse silmade – nii mõnigi asi, mis täiskasvanule tundub taunitav, leiab väikese Leelo poolt kajastamist positiivse kergusega. See on tingitud lapse võimetusest analüüsida sündmusi vanainimeseliku tõsidusega ja karta ohtlikke olukordi .

Raamatu viimastel lehekülgedel hakkas mind paeluma küsimus, kuidas mäletab keskealine luuletajanna küll nii hästi oma mõtteid ja tundmusi, mis valdasid teda väikese tüdrukutirtsuna. Kuidas vaatamata keerulistele aegadele on temas säilinud väike rõõmsameelne Leelo. Seda tahaksingi temalt uurida.

Siim Uhtjärv

Nõo Reaalgümnaasium

11. klass

Juhendaja Heily Soosaar