Arvustus nr 41

Kas Rooste tänapäevane armastus roostetab?

 Jürgen Rooste "21.sajandi armastusluule"

Tallinn, 2008

Jürgen Rooste „21.sajandi armastusluule“ on kontrastse sisu ja vormiga raamat. Juba seda teost avades hakkavad silma pigem anatoomiaõpikule kohased pildid, mis alguses segadust tekitavad, kuid tähelepanelikumad lugejad märkavad raamatu esimest lõiku, mis on iseenesest ka põhjendus sellisele kujundusele. See kõlab nii: „Mõned andmed inimese keha ehituse (anatoomia) ja keha talitus teaduse (füsioloogia) kohta. Selleks, et teada, kuidas ja missugust abi teatavatel juhtumistel anda on tarvis vähemalt peajoontes tutvuneda inimese kohaehitusega ja organismi talitustega...Inimese organism sarnaneb määratule keerulisele masinale, mille ehitust meister hästi tundma peab selleks, et masinas tekkinud rikkeid üles leida, parandada ja masinat uuesti käima panna.“ See sissejuhatus on küll pärit vanaaegsest esmaabikäsiraamatust, kuid on luuleraamatugi kohaselt mõistetav. Nii vaimses kui füüsilises mõttes on meil tihti vaja midagi parandada, ravida ja millegi/kellegi eest hoolt kanda. Ka armastust on vaja ju parandada, kui sellele liiga on tehtud. 

Selles kogus on oluline see, et luule nautija suudaks ka ridade vahelt lugeda, sest just nimelt seal peitub idee ja sügavam mõte. Paljusid luuletusi on võimalik mitmeti tõlgendada, kuid selleks, et neid üldse mõista, tuleks alustuseks luuletus kaks korda läbi lugeda, mõelda hetk ja siis uuesti lugeda. Näiteks võiks tuua luuletuse „Ma tahtsin selle luuletusega öelda et“. Selle sisust võiks põhiideeks lugeda, et kõik, mida me teeme, mõjutab meid ka hiljem, kuid luuletuse keskel kirjutab Rooste: „...ma tahtsin selle luuletusega öelda/ et ma ei armasta sind/ pole kunagi armastanud.../“, kuid järgmises reas: „/...ma tahtsin selle luuletusega öelda /et ma armastan sind /sest see on üks õige ja ilus asi /mida ühe luuletusega öelda.../“ Sellest võiks aga järeldada, et me võime igal hetkel ümber mõelda ja eelnevad teod ei pruugi meid mõjutada. Lisaks sellele, et luuletused on selles kogus pikad, on nad ka väga erinevatest vaatevinklitest kirjutatud- sellistest, mille ettekujutamiseks peab pikalt sorima oma mälestustes või luuletuse detailidest oma kujutluspildi looma. Luuletus „Öö kui sa saad“ algab jalutuskäigust, kirjeldab tegelaskuju vaidlust iseendaga, tema mõtteid ja palveid. Sealjuures jääb täiesti lahtiseks, kellega tegelaskuju on, miks ta selliste probleemide ja mõtete rägastikus on ja kuidas ta sealt välja saaks. Luuletusest endast võib välja lugeda selle, et tegemist on kellegagi, kes muretseb oma kallima pärast ja kardab teda kaotada. Igaühe enese fantaasia vili on see, miks peaks üks inimene teisest ilma jääma, ja see võiks tuua lugejagi pähe mõtte, kas ka tal on kedagi kaotada, miks ja kuidas ta saaks seda vältida. See luuletus õpetab hindama inimesi, situatsioone ja kogemusi ning tuletab meelde, et miski pole ajatu.

Mitmetes luuletustes on juttu luuletamisest, isegi inimeste luulevaenulikkusest. Minu eriliseks lemmikuks sai luuletus: „Luulevaenulikule lapsele“. Luuletus on täis mõtteid, mis tavaliselt tekivad nende inimeste peas, kes leiavad, et nende jaoks pole luuletamine õige või sobilik, kuid kes samas sügaval sisimas on selleks valmis, lihtsalt aeg pole veel õige. Tegelikult räägivad mitmed selle kogu luuletused inimeste hinge sügavusest ja mõtetest, mis otsivad väljapääsu ja vajavad tähelepanu, kuid mis surutakse alla kartusest ja hirmust, et ühiskond salgab need tunded ja ideed ära. Nii ka loos „Luulevaenulikule lapsele“ :“Praegu sa vaatad seda luuletust/...ja tahad siit ära aga sa unustad selle/...ja kirjutad midagi/ kirjutad võib-olla totaalset jura/...aga tunned selle jura üle pisukest uhkust/ õigupoolest tunneb küll too uss sus/ siis on see alanud“ Ilmselt kasvab sellest luulevaenulikust lapsest kord luuletaja või vähemalt luulenautija.

Rooste luulekogus on palju lahtisi otsi, mille lõpetamiseks igaüks iseenda variandi võib luua. Sealjuures on luuletustel ka palju erinevaid tõlgendusi, tänu millele võiks seda kogu võrrelda kas või Shakespeare’i „Hamletiga”. Saades küll aimu sellest, millist keskkonda luuletaja üritab luua iga tekstiga, jääb ikkagi igaühe enese fantaasia viljaks see, milliste järelduste ja süvamõteteni kaasautor isiklikult jõuda tahab. Seetõttu on see teos ka märkimisväärne, kuna tavaliselt on autorid seadnud endale eesmärgi oma luuletustega lugejatele oma mõtteid edasi anda, kuid Rooste puhul tundub see küsitav. Pigem võiks väita, et ta üritab lugejaid ise mõtlema panna, andes ette konkreetseid situatsioone, mis pealiskaudsel lugemisel tunduvad lihtsad, kuid teistkordsel sirvimisel tõsised ja keerukad. „Pannitäis armastust“ kirjeldab noort poissi, kes üritab linnanoorte sekka sulanduda, sõidab maapoisile omase autoga ja käib kohaliku poe ees kaklemas. Esialgu täiesti tühine „jutuke” ja olukord, mida võime näha ükskõik kus. Aga see, millele me ei mõtle, peitub luuletuse lõpus. Nimelt peategelasel Peetril oli unistus, millest ta ei rääkinud kellelegi, mis muutis ta tihtipeale hajameelseks ning ta vanemad murelikuks. Ta ei rääkinud oma unistusest ja ta unistus ei jõudnud ka täide minna, kuna enne seda jõudis ta autoõnnetuses surma saada. Mõistatus kõigile lugejaile.

Mis on „21.sajandi armastusluule“ sõnumiks? Sama ajastu erinevad tegelaskujud, kes pärinevad erinevatest n-ö seisustest, kuid kes kõik on mõjutatud ühiskonnast. Halvas on ka alati head, selles raamatus on halba leevendavaks asjaoluks armastus, mis näitab, et kõik pole ikkagi üheselt halb või kriitiline. Armastus on peidus kõiges: väikses ja suures,  avaldub erineval kujul ja erinevate asjade vastu. „.../loll mees/ loll aga tark ka/ aga mis sest kasu/ mis on kogu maailma tarkusest kasu/ kui sa oled tavaline mees/ ilus aga loll/ armastad oma lapsi ja isegi naist/ katsud kuidagi oma elu ära elada/ vikatimehe valvsa pilgu all/...” Üldjoontes rahulikus stiilis kirjutatud luuletustest võib lugeda välja Rooste üdini emotsionaalseid armastusavaldusi oma perele ja hoolivust kõigi ja kõige vastu, millele ta ka teisi üles kutsub.

 „21.sajandi armastusluule“ pakub igaühe jaoks midagi- romantikule luuletusi pikkadest jalutuskäikudest ja mõtisklustest, mis lugejaidki piinavad, poliitikule probleeme, mis ühiskonnas eelkõige lihtinimesele silma hakkavad, pereinimesele mõtteid sellest, millele nad tähelepanu peaks pöörama, ja kõigile seda, kuidas nautida elu nii, et selle lõppedes enda üle uhke olla.

Roostetamine on nähtus ja muutus, mis tabab metalli aja jooksul ja mis ei pruugi olla iseenesest ei hea ega halb, kuid võib samas olla mõlemat. Võiks öelda, et armastus on tunnete roostetamine ning Jürgen Rooste „21.sajandi armastusluule“ teos, mis mille tõlgendused saavad ajaga kaasas käia ja muutuda vastavalt ühiskonnale. Rooste luule roostetab heas mõttes.

Juta Kraav

Nõo Reaalgümnaasium

10. klass

uhendaja Heily Soosaar