Arvustus nr 44

Minna või mitte minna?

Siiri Laidla „Pärnaõietee“

kirjastus Canopus , 2006

      „Nagu oleks see olnud kokkuleppemärk, mis kinnitas: me kõik oleme lihtsalt inimesed, kõigil juhtub apse, kõik lõhuvad sukapükse ja kiruvad nende kehva kvaliteedi pärast. Tegelikult oleme me, inimesed, üks suur pere, kuid samas peitub igaühes täiesti unikaalne mikrokosmos.’’ See tsitaat oli esimene, mis mulle sellele raamatule mõtlemisega meenus. Sest paljud asjad tunduvad nii igapäevased ja me ei mõtlegi neile, näeme enda ümber inimesi eksimas, naerame selle üle ja me isegi mitte ei proovi neid mõista. 

      Kõik raamatu tegelased ootavad kuskil oma aega ja kunagi ei ole hilja neid oma raamatusse panna - nii arvab mitmeid noorsooromaane kirjutanud Siiri Laidla. Üks tema tuntumatest teostest on „Pärnaõietee“, mis käsitleb tänapäeva tüüpilisemaid teismeliste probleeme nagu perekond ja armastus. Põhitegevus keerleb 9. klassi tüdruku Taimi ümber, kes peab vastu võtma mitmeid raskeid otsuseid, tegema vahet heal ja kurjal ning jääma selle kõige juures kindlaks oma põhimõtetele. Oodatust raskem ülesanne õnnestub tüdrukul hästi, ta saab endale südamesõbranna ja kuigi Meelisel on oma tee, siis jäävad talle mälestused nende koos veedetud ilusast ajast.

         Kolimine on raske, Taimi tutvub uute inimestega, tüdruk, kes ennast varem kuigi veetlevaks ei pidanud, on lummatud Meelise siirast ja kütkestavast naeratusest, mida ei saa talle ju ometi pahaks panna. Poisi tugevast sarmist ning võluvatest kingitustest hoolimata suudab Taimi oma kaine mõistuse säilitada. Minus tekitas tõsist vastikust Taimi ning tema õemehe Toivo „suhte“ kujutamine. Kas tõesti peab raamatutes selliseid situatsioone kirjeldama? Pedofiilia ei ole selline teema, mis inimestes huvi tekitab, pigem loob  see vastumeelseid emotsioone. Koolielu kujutamises oli (kuigi veidi ülevõimendatud kujul) mitmeid tuttavaid olukordi, huumorit lisas ka Ameerikast pärit mustanahaline vahetusõpilane, kellele õnnestus neil isegi mõni eestikeelne sõna õpetada. Lugu lõppes nii, nagu üks lugu lõppema peab, öeldes kõik vajaliku, aga ei sõnakestki rohkemat.

Raamat on sujuvalt kirjutatud, kuid ei tekita pinget ega erilisi emotsioone. Ma arvan, et kõige paremaid noorteraamatuid kirjutavad teismelised kirjanikud ise, kuna nad mõistavad noorte mõttemaailma paremini.

Selena Lubi

Ülenurme Gümnaasium

8.b klass

Õp Piret Rannast