Arvustus nr 45

Leelo Tungal "Seltsimees laps ja suured inimesed"

Tänapäev, 2008

Hea raamatu kirjutamine on suur risk. Raamat saab olla hea vaid siis, kui kirjanik paneb sellesse tükikese oma läbielamistest või hingest. Kritiseeritakse kirjaniku otse hingest kirjutatud sõnu, mis trükkipaiskamise hetkest saadik jõuavad nii lugejate kui ka kritiseerijate käeulatusse. Enam ei saa kirjanik midagi muuta. Kõik on öeldud. Jääb vaid oodata võetud riski vastukaja.

Leelo Tungal on väga huvitava jutustiiliga kirjanik. Ta oskab kirjutada väga südamlikult, samas ei kao raamatu pinge ka kuskile. Pinget hoidis teoses 5-aastase väikese Leelo memme tagasituleku ootusärevus. Iga hetk, kui midagi põnevamat hakkas toimuma, tundsin isiklikult, et just nüüd tuleb memme koju. Väga hästi jäid raamatust meelde Leelo ja tata kinoskäik, seltsimees lapse lugu, ja koolistseenid. Raamatut ei tee ainult heaks tema sisu, vaid ka Leelo sõnakasutus, mis on ääretult mahlane, värvikas ja ka huvitav. Tungal on kirjutanud väga palju raamatuid just lastele, vähem neist on mõeldud keskealistele. Haruldane on oskus panna lihtsad sõnad nii hästi mõjuma, nagu seda tema tegi. See vapustavalt liigutav ja kaasakiskuv elulookirjeldus on väga hea.

Ei saa mainimata jätta, et väikese seltsimees lapsega toimunud kaotused ja võidud suutsid mind küll nutma ajada. Lugesin raamatu esimest peatükki ja juba ma nutsin. Väikene paarispatsidega tüdruk, kes jäi oma memmeta ilma pahandust tegemata. Läbi “lapse silmade” on see raamat kirjutatud. Just selliselt käituks väikene laps. Mõjuv on lapse hingeelu tabamine, tema reaktsioon propagandale ja selle hirmudele ning ka õudustele. Lisaks on toodud ka palju igasuguseid naljakaid sündmusi. Aga just need sündmused panevad vahel naerma, samas on nõukogude propaganda täpselt vastupidine naljakatele juhtumitele. Raamat on kohati traagiline, liiga traagiline. Näiteks sellist lõpplahendust ma ei osanudki oodata. Arvasin, et nagunii lõppeb see tavaliselt ning Leelo memme tuleb koju tagasi. Kuid ei. Seda ei juhtunud Siin tuli raamatusse sisse reaalsus.. Memme jäi vanglasse paljudeks aastateks. Loo lõpus, kui tata teatas halba uudist väikese plikatirtsule, ei suutnud ma enda pisaraid enam ohjeldada. See lihtsalt oli nii kurb ja hingenäriv. Kuidas sai olla küll nõukogude võim nii julm, et võttis väikeselt lapselt sellisel viisil ema ära? Miks pidi just tema sellist valu taluma?

Sündmused raamatus olid väga hästi järjestatud ning pingestatud. Ning illustratsioonid juttude vahel on temaatiliselt väga hästi valitud, andes edasi vahetult seda ajastut. Raamatust “Seltsimees laps” saab ainult heade sõnadega rääkida, sest siiani on see olnud parim raamat, mida lugenud olen. Kõige südamlikum. Kindlasti soovitan kõigil seda kõigil lugeda, sest see lugu, mille jutustas ümber Eesti üks suur laste- ja luuleraamatute kirjutaja, sobib kõikidele vanustele lugeda. Aitäh Leelo Tunglale, et ta on rikastanud meie kirjanduse ajalugu ühe suurepärase teosega.

Gerda Peda

10.b klass

Ülenurme Gümnaasium

õp Piret Rannast