Arvustus nr 46

Kõigest ja mitte millestki

Peeter Helme „September“
Pegasus, 2009

Alustan arvustuse kirjutamist sarnaselt „Septembri“ minategelasele, kes oma tähtsusetu igapäevatööna koostab ülevaateid, protokolle, raporteid ja memosid, alustades esmalt dokumendipõhja kombekohasest vormistamisest, et hirmutavalt valge leht ekraanil poleks enam nii mahajäetult tühi: vormistan päise, panen rasvaste tähtedega pealkirja, kirjutan sissejuhatava lause. Minajutustaja „Septembris“ väitis, et nii toimides on edasine tunduvalt lihtsam, kui lihtsalt tühja lehte jõllitades ja ideid oodates. Tal oli tõepoolest õigus. Oleme mingis mõttes sarnasedki, sest kuigi tema ekraanile ilmuvad päevast päeva tähtedest ja numbritest koosnevad mõttetused, mis küll sisult erinevad, ent loomult ja vormilt mitte, ja minu töö on esiteks ühekordne ja teiseks mitte nii nukralt sisutühi, on meie ülesanne põhimõtteliselt sama: kirjutada midagi mitte millestki.

Peeter Helme on teinud samalaadset tööd, kirjutades tähtsusetu ja silmapaistmatu mehe tähtsusetust ja silmapaistmatust, sisuvaesest ja tühjast elust 288-leheküljelise romaani – ta on kirjutanud midagi mitte millestki. Kahjuks on peategelasele omane mõttevaesus ja igavus ka raamatu enda puhul sobivateks omadussõnadeks. Ilmselt polegi võimalik kirjutada meeliköitvat ja paeluvat raamatut inimesest, kes on madal, kuiv ja monotoonne nii oma isiku kui ka elu poolest.

Ühelt poolt tuleks Peeter Helmele ju au anda, ta on suutnud kirjutada tavalise inimese tavalisest elust raamatu. Raamatu, mille väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja mida raamatupoodide kodulehtedel kirjeldatakse kui „hoogsat ja lennukat“. Valner Valme meelest kirjutas Helme näiteks „selle sajandi ühe parima eesti romaani“.

Teisalt tekib küsimus: kas hall, hall argipäev on see, mida raamatust lugema peaks? Võta üks ja viska teist? On ju kultuur omamoodi eskapism – inimesed loevad, vaatavad filme ja kuulavad muusikat ikka siis, kui on igav, otsitakse vaheldust, põnevust või lihtsalt pole parasjagu midagi muud pakilist teha. Siis sukeldutaksegi teiste inimeste tõenäoliselt huvitavamatesse ja ilusamatesse, vahel ka kurvematesse eludesse, et hetkeks pääseda omaenda tuhakarva üksluisusest.

Tutvustav tekst raamatu tagakaanel on järgmine: „«September» on kiirelt kulgev tänapäeva romaan, kus kirjelduse täpsus hägustab piiri tegelikkuse ja väljamõeldise vahel.
Ometi toimub tegevus nüüd ja siin ning pea iga lugeja võib tunda - see võiks juhtuda minuga.“

Pean tunnistama, et lugejal võib tõepoolest tekkida tunne – see võiks juhtuda minuga, kuid mitte positiivses võtmes. Arvamus, et minu elu on mõttetu, minu töö on mõttetu, minu kolleegid ja sõbrad on mõttetud ning ma ise olen vähemalt sama mõttetu kui kõik eelnimetatud kokku, pole just ülistamist väärt emotsioon, ja kindlasti pole see elamus ja tundmus, mida raamatust otsida. Kirjeldused on „Septembris“ aga tõesti täpsed, isegi liialdusteni täpsed.

Metoodiliselt ja üksikasjalikult, täpselt ja järjekindlalt takerdub raamat peategelasest noormehe üksluisesse tegevusse septembri mõne nädala jooksul. Kuigi tegevustik ja aeg romaanis liiguvad vähesel määral edasi, jääb raamatu sisu just kui paigale, ühelt jalalt teisele tammuma. Tekib ootus ja lootus, et ühel hetkel jõuab sündmustik sissejuhatusest kaugemale, ent seda ei juhtu. Usku sisu potentsiaalsesse põnevusse süvendavad aeg-ajalt raamatus esinevad, kuid kahjuks kasutamata jäänud võimalused huvi äratamiseks: vastumeelne tööreis ülemusega, mis küll raamatusse ei mahtunud, kolleegi surm tööpostil, matused, suhted kolme erineva naisega, intrigeeriv lesbist ruumikaaslane kontoris, töölõunad ja jututubade vestlused – need kõik sümboliseerivad tühje lootusi, mis kuhugi ei vii ega midagi muuda. Mittemidagitegemine on peategelase jaoks luksus, mida ta igal võimalusel endale võimaldada proovib. Isegi kui aega pole, üritab ta aega raisata. Isegi igavledes ei ihale ta tegevust. Ta on ajusurma ja masinlikkuse sümbol, ometi nii loomulik ja tavaline.

Jutustajast noormehe on autor aga jätnud nimetamata. Ka kohvikud, söögikohad ja poed on anonüümsed. Kontorihoonet, kus peategelane töötab, märgib raamatus sõna „asutus“. Võib-olla on see umbmäärasus taotluslik, et lugejal oleks lihtsam end jutustaja fiktiivsetesse, aga ometi hirmutavalt reaalsetesse kingadesse kujutleda. Pealinna kohvikutele ja trollipeatustele sobivate nimede tuletamine pole mingi kunst. Linn omandab konkreetsema kuju, söögikohad näivad tuttavad, inimesed paistavad stereotüüpsed, rutiin loomulik – kas need on tõesti detailid meie kõigi eludest, millel ainult nimi erineb?

Ilmselt on minategelase tühi ja ükskõikne suhtumine end ümbritsevasse maailma kerge irooniaga maalitud pilt praeguse aja pinnapealse noore võrdkujust, kes harva millestki huvitub ja kellel seisukohad ning arusaamad sageli sootuks puuduvad. Tõenäoliselt on just seetõttu nimetatud romaani „tänapäevaseks“. Võib-olla kirjutas Helme just kiusu pärast raamatu selliseks nagu ta on, et meelega võtta aega sisutühjadelt ja kiirustavatelt lugejatelt, kelle loosungid kuuluvad „mul on igav“, „pole aega“ ja „ma ei viitsi“ kilda. Lugejatelt, kes üritavad uneaja arvelt varastada tunnikese, et lugeda raamatut ja hetkeks rutiinist põgeneda - kauemaks pole ju võimalik. Ehk tahtis Helme kiirustavat inimest peatada, näidata talle tema enda elu ja kõledalt tühja sisemaailma, provotseerida lugejat süvenema mitte niivõrd raamatusse kui iseendasse ja oma tegudesse. Teose nimetu peategelane mõjub just antikangelasena, keda sobib käsitleda halva eeskujuna, inimesena, kelle moodi mitte mõelda ega olla, et vältida analoogset mandumist.

Ka raamatu lõpp ei too oodatud rahu. Pigem tekitab ebameeldiva tunde igikestvast rutiinist, paigalseisust ja ühetaolisest mõttetust kulgemisest: kohad ja inimesed võivad küll muutuda, kuid elu joonistub endiselt sama šablooni järgi.

Ehk peitubki raamatu varjatud mõte soovituses võimaluse korral alati minna süvitsi, tegutseda tähendusrikkamalt ja ennekõike – mõelda, tunda, tahta ja loota. Funktsioneerida inimese, mitte masinana. Olla ihu ja hingega asja juures.

Sellegipoolest jääb kummitama küsimus: kui millestki pole kirjutada, kas mitte millestki kirjutamine on ikka õige ja aus?

Carrie Raiend 

Tartu Forseliuse Gümnaasium 

10. kl