Arvustus nr 53
Kjell Westö „Lang“
„Ainus, kes kõigest aru sai, oli Gabi: kohtuprotsessi nädalatel vaatas ta mind sellise pilguga, nagu üks abielunaine võib vaadata oma meest, kelle labidas ühel pimedal novembriööl kaevas laiba jaoks hauda.“
Teos algab paljulubavalt süngelt. Christian Lang, 40-aastane tuntud jutusaate juht ja edukas kirjanik, helistab ühel ööl oma parimale sõbrale Konrad Wendellile ning palub tal laenata labidat. Silmapilkselt on selge, kuhu see lugu tüürib. Romaani struktuur ja ka sisu reedetakse lugejale juba alguses – surm, tõenäoliselt mõrv. Narraatoriks peategelase sõber, Lang ise kirjutab vanglast. Kellele täpsemalt hauda kaevatakse, selgub alles loo lõpus. Raamatu teeb melanhoolseks just asjaolu, et juba alguses antakse teada, kuhu suunda kõik triivib. Ka veetlevatel ja kaunitel hetkedel tuleb tõdeda ja endale meelde tuletada, et sellel muinasjutul õnnelikku lõppu pole.
Raamat on seega lõhestatud ja vastuoluline nagu Lang ise. Täiuslikult idüllilised momendid varieeruvad tülide, solvumiste ja pettumustega. Teoses pole läbivat hea karakteri joont – kõik on inimlikult kirjeldatud, muutlike tujudega ning heitliku käitumisega. Ka Langi tegevusest leiab kontradiktoorseid jooni: loo alguse peaaegu ebaterve füüsiline ja vaimne sõltuvus Saritast vastandub hilisema pikaaegse ignoreerimisega. Langi esitine hullumeelne kirg ja vajadus Sarita järgi asendub edaspidi meeleheitliku püüdega leida ebamaist suhet sealt, kust see juba lahtunud oli. Olles juba taibanud, et Sarita on tavaline naine, kohtleb Lang teda endiselt kui jumalannat. See jätab mulje minevikku takerdumisest ja nukrast lootusest, et kord leitud ja kord kaotatud armastusest saab piisava tahtmise korral siiski elujõulise ning meelepärase suhte kasvatada. Pärast Sarita afääri eksabikaasa Markoga püüab Lang nende varisenud kindluse varemetele uut tsitadelli ehitada, kuid usalduse puudumine ning Sarita kartlik ja kahtlev olek muudavad selle võimatuks.
Langi obsessiivne armumine Saritasse tekitab alguses illusiooni igikestvast ja kaunist armastusest, viimasest võimalikust õlekõrrest mandunud ja allakäinud inimesele, kes elu enam elamisväärseks ja rahuldust pakkuvaks ei pea. Hiljem saab selgeks, et sedatüüpi armastus võibki lõppeda ainult traagiliselt. Kuigi Langi ja Sarita suhtesse ilmus juba varem märke kulumisest, hapuks minemisest ja hädaohust, muutis alles Sarita kõrvalehüpe naise Langi jaoks tavaliseks ja tühjaks. Ebaloomulikult mõjub vaid Langi paigal tammumine – surnud suhte elavaks fantaseerimine. Samas annab kogu loole aluse just see meeleheitlik püüe kustunut taastada ning seob ühtlasi kokku mõrva- ja armastusloo, moodustades raamatust elulise terviku.
„Ma palusin sul kirjutada loo armastusest, mitte kuriteost!“ karjus ta, ja ma vastasin: „Kahju küll, aga minu jaoks sulanduvad need ühte.“
Carrie Raiend
Tartu Forseliuse Gümnaasium
10. klass