Arvustus nr 54
Sandor Tar “Meie tänav”
Ungarlase Sándor Tari romaan "Meie tänav" on pigem romaan novellides kui lihtsalt romaan.
Kui ma olin läbinud kõik leheküljed, sai päris selgeks, et oleks võinud ka paari peatüki lugemisega piiruda.
Olgugi et ainult kõigi novellide lugemine andis võimaluse sündmuste käigule pilgu heita enam-vähem kõigi asjaosaliste vaatenurgast, valdas mind pigem tunne, et sama tulemuse saanuks ka ühes peatükis esinevaid nimesid, haigusi ja jooke varieerides (millest tulenevalt ei vaevunud ma ka eriti nimesid meelde jätma). Õigupoolest võinuks ehk piirduda lausa paari leheküljegagi, millest piisanuks sisu etteaimamiseks, samas kui stiili teadasaamiseks aitas juba ühest lõigustki. Lugemise muutis õnneks kergeks voolav stiil, kuigi otsekõne puudumine tekitas alguses veidi segadust.
Järgnevalt aga sellest, miks kogu raamatu lugemine siiski asja ette läks.
Autor on võtnud vaevaks tutvustada lugejale Ungari trööstitumaid külgi. Tegevuspaigaks lame Alföld ida pool Doonaud, täpsemalt üks perifeerne tänavküla. Seal sündinuil ei paista oma saatusest pääsu olevat. Olid nende vanemad joodikud on ka nemad ja nende lapsed samasugused.
Mõnel võib ehk õnnestuda kuhugi suuremasse asulasse kutsekooli minna, aga erinevatel asjaoludel lõpetatakse ikka kodukülas võlgu juues või oma miniaga sugu tehes (tõenäolisemalt muidugi mõlemat tegevust harrastades). Tänava elanikel on aga vaatamata enda peaaegu olematule haridusele siiski bravuuri nagu seda sageli maainimestega juhtub. Vahendeid on küll vähe aga ikka proovitakse teistest parem ja kuidagi edukam olla. Kadedust saab tekitada mitmeti. Võib käsikärus kirjutuslauda koju vedada, et teised ikka näeksid. Ülemaalist tuntust saaks aga koguda kaheksa poja isana, mis siis, et kaheksas poeg tänavalt üles korjatud. Mõni võib üritada uhkeldada majaga, sest üldine elanikkond elab mingites sarades. Tavaliselt ei jõua edumeelne idealist aga elamu ehitusega eriti kaugele. Palju lihtsam on kohalikku Sireli baari jooma minna ja pärast tuikudes aga kindlasti õnnelikumana koju roomata. Kasulik on mööduda ka esimesest tänava kahest kaktusest. Kaktuse kõrval või najal seistes meenuvad alati unustatud asjad. Beresile meenub sageli, et halvatud naine on juba hommikust alates välikäimlas. Suvel pole sellest suurt lugu, las istub, aga talvel võib külm tagumise osa ära võtta.
Valdav enamus tänavaelanikke täidabki oma päevi ja öid joomisega ning ülejäänud tegelevad neile baarides võlgu alkoholi müümisega (kuid eks joo nemadki). Targemad on nimelt täheldanud, et isegi kui raha pole, on võimalik pidevas joobes viibida, kuna mingist hetkest alates on purjusoleku säilitamiseks väga vähe tarvis juurde juua. Tööd õieti kellelgi pole, elavad eri sorti toetustest ja pensionitest. Pole ka erilisi lõbustusi. Kanalisatsiooni paigaldamine tekitab alguses küll väikese sensatsiooni aga vaibub ka see. Ainult küla papp jääb kaevatud kraavides sobrama, lootes särava tähena arheoloogiataevasse tõusta. Varsti väsib ka tema.
Küla papp oli üks tegelastest, kes minu jaoks esindas teose ühte läbivatest ideedest – üksindust. Papi mullas sonkimist jälgisid päevast päeva poisikesed, kes arvasid teda aaret otsivat. Papp aga ei sallinud noori pätte eriti, sest need üritasid kõige muu kõrvalt teda ka kraavi tõugata. Kui poisid aga aru said, et mingit aaret mängus ei ole, nad lahkusid. Ootamatult käis papi peast läbi mõte, et keegi teda ei armasta. Hingeväringa mõtles ta siis, et küll nad tagasi tulevad. “ Mu Jumal, anna, et nad tuleksid tagasi.”
Üksikud olid kõik tänava elanikud. Elati küll lastega ja naistega, kuid puudu oli armastus. Suhted olid pealiskaudsed ja puhtfüüsilised. Tekis tunne, et need inimesed olid juba lapsepõlvest alates hüljatud. Hüljatud maailma poolt väikesesse kolkatänavasse, kus keegi ei õpetanud neid kuidas armastada.
Armastamise asemel nad kaklevad ja amoraalitsevad, petavad ja varastavad, aga siis tüdinevad ja lepivad ära. Küla pappi tsiteerides peab aga nentima, et "siin ei ole inimestel viitsimist nii suureks jumalavallatusekski, et maapõu neid neelaks."
Nagu arvata võib, ei elata selles tänavas just üleliia jätkusuutlikku elu. Kui teos poleks üles ehitatud novellilaadsete osadena, võiks mingi hetkeni veel loota, et olukord paraneb, midagi võib muutuda, aga kus sa sellega. Pärast paari peatükki on selge, et siin pole mingit lootust mülkast pääseda. Ehk selle lootusetuse rõhutamiseks ongi vaja analoogseid lugusid järjepanu korrata ja varieerida. Vähemalt tundus enda elu pärast lugemist kontrastselt kaunina.
Teose põhimotona jäi mulle kõrvu kumama küla noorukese aga siiski juba kõigi vooditest läbi käinud tütarlapse mõte “Ja pole mul häda midagi, saaks ainult juba selle jupikese aega mööda, mis veel ees on.”
Mul tekkis kohutav tahtmine elada enda elu nii, et kunagi sellist mõtet ei tuleks.
Kärt Lehis
12. klass
Tartu Forseliuse Gümnaasium
Õp Madis Paide