Arvustus nr 56
Sõjaromaan täis mütoloogilist ulmet
Tamur Kusnets „Hundipäikese aeg“
Pegasus, 2008
Tamur Kusnetsi romaan „Hundipäikese aeg“ räägib ühest viimasest oma suguvõsa esindavast metsiku iseloomuga sõdalasest, kes sattus orjusesse oma suguvendi mõrvanud röövlite juurde. Ta hakkas haiglaselt kättemaksu ihuma ning leidis kiiresti ka erinevaid võimalusi selle teostamiseks. Kuid oma põikpäisuse pärast sattus ta probleemidesse, mis takistasid seda missiooni.
Raamatus soosis esialgu mõtete käiku küllaltki poeetiline olustikukirjeldus. Lihtsalt, osavalt ja vahel ka kaunistatult suutis kirjeldav tekst maalida mõttepildi, segamata toimuvaid sündmusi. Seega said esimesed leheküljed küllaltki hoogsalt läbitud. Häirima hakkasid olustikukirjeldused teose haripunktis, kus nad venisid nii pikaks, et silm ei seletanud looduse keskel enam tegevust. Sellest olenemata tuleb ikkagi kiita meisterlikke sõnaseadmisi ja oskuslikke iseloomustusi iga tekstis kohatud puu ja kivi asjus.
Kesisemaks jäid iseloomustused ja seletused karakterite kujundamisel. Kuigi välimus erines kõigil tegelastel, siis kahjuks nende iseloom mitte eriti. Väheseks jäi nii eristavaid positiivseid kui negatiivseid iseloomujooni. Tegelased jäid õõnsaks. Kuna autori rõhuasetus oli suuresti olustikul, jäi emotsioonide ja hingeelu kirjeldamine puudulikuks. Eriti hakkas häirima see, kui pärast ebameeldivat juhtumit ainult mainiti kellegi pahakspanevat ilmet või viha. Viha on natuke liiga lai mõiste, et selle erinevatest esinemisvõimalustest ainult äranimetamise põhjal õiget ettekujutust saada.
Veel häiris see, et meeskarakterid olid perfektsed, aga naised allasurutud. Jah, tollel ajal selline elukorraldus ju tegelikult oligi, kuid raske on uskuda, et kõik naised ja mehed ühte iseloomu- ja mõttepatta laskusid. Ei erinenud põhiline naiskarakter Freydis kohe üldse teistest nimetutest naistest, ta käitumine ja mõtlemine olid samasugused nagu kõigil teistel ilukehastustel. Erinevus oli ainult välimuses ja sellega kaasnevas teistepoolses suhtumises temasse. Seetõttu jäi ka karakterite areng küllaltki tühiseks ja nad lõpetasid oma läbielamised samade põhimõtete ja mõtteteedega, millega alustasidki.
Tegelastevahelises dialoogis hakkasid häirima korduvad jumalate nimed, mida kasutati vande- ja vahel ka lausa sidesõnadena. Korduvate hüüatuste asemel oleks võinud pigem kirjeldada emotsioonide vaheldumist näos. Huvitavad olid aga vanamaigulised sõnad, mis sarnanesid traditsiooniliste tänapäeval kasutatavate sõnadega, kuid ometigi omasid muistset meeleolu (vardja, ründur). Teksti nad suurepäraselt sobisid, kuid raamatu taga asuvas sõnastikus nende täielikku tähendust mainitud polnud, jättes osa teksti tegevusest ja meeleolust sel kombel puudulikult mõistetavaks
Häirima hakkasid ka suhtlemisel kasutatavad halvustava ja ropu sisuga fraasid. Tegelased oleksid justkui olnud põhjani vihased üksteise peale ja kainet kõnekeelt rahulikuks suhtluseks nad ei kasutanud. Seisuste vahe rõhutamiseks see küll sobis, kuid ikkagi tundus, et natuke liiale mindi.
Maailmapilt, mis raamatus maalitud, oli natuke liiga metsik ja üheülbaline, jättes vähe võimalust tõetruudusele. Tegevustik algas hoogsalt, sündmused ja tegevused olid kaasakiskuvalt kirjeldatud, lausa maiuspaladeks muudetud. Mainimist väärivad ka küllaltki tõeselt kujutatud taplusestseenid ning ebausuga seotud uskumuste kirjeldamine. Sündmuste arenedes hakkas aga tegevuste käik venima, tekitades isu raamat pooleli jätta. Peategelast iseloomustavad märkused kordusid tüütuseni. See muutis niigi pinnapealse ja metsiku karakteri väsitavalt häirivaks. Õnneks läks raamat pärast mõõna küllatki tormiliseks ning tekitas lõpuks juba ka huvi tulevase järje vastu.
„Hundipäikese aeg“ on Tamur Kusnetsi esimene raamat, mida autor on peas lihvinud mitmeid aastaid ning alles nüüd mõtetest välja paberile toonud. Minule selle teose ideoloogia eriti ei meeldinud: kuigi sõjaromaan täis mütoloogilist ulmet oli paiguti põnev ja nauditav, tajusin selles liigset õigustust verevalamisele.
Reti Lõhmus
Tartu Tamme Gümnaasium
10. b klass
Õpetaja Piibe Leiger