Arvustus nr 58

18/04/2009 00:44
 Võimalus mõista inimesi

Tiina Laanem „Väikesed vanamehed“

Eesti Päevaleht, 2007

 

„ „Tead, ma üritan alati mööda pealispinda libiseda. Sinna koguneb ikka parim osa,“ lausub Johann selgitavalt.

„Ja sellepärast joodki ainult pool tassi?“

„Jah, sellepärast, see on nagu omamoodi rituaal. Mul pole tahtmist sellest loobuda. Lapsena armastasime ju kõik süüa tordist vaid parimat osa, täiskasvanud sunnivad meid ju kogu kooki nahka pistma.“

„Või ainult parimat osa?“ imestab Eva veelkord.

Naine naeratab rõõmsalt, mõne inimesega tekib esimesest hetkest klapp, Johanniga kohtusid nad aastate eest nagu ühise minevikuga vanad sõbrad. Minutite jagu õhkõrna kohmetust, mis kasvas kiiresti soojaks ühisolemiseks.“

Võttes esmakordselt kätte 2006. aasta romaanivõistluse võitja Tiina Laanemi „Väikesed vanamehed,“ olin täielikus teadmatuses. Mul ei osanud selle raamatu suhtes mingisuguseidki ootusi ega lootusi. Olin kuulnud nii head kui ka halba. Raamatut on nimetatud „naistekaks“ ja „suvitusromaaniks“, aga kuna kummagagi neist žanritest pole ma just kuigi tuttav, pidasin õigeks jätta kõrvale igasugused eelarvamused ning alustada teosega tutvumist täiesti puhta lehena.

Juba algusest peale üllatas mind üsnagi lihtne, kuid mõjuv sõnakasutus, mis muutis kogu loo sõbralikuks ning kutsuvaks. Alguses tunduski, et teos on üles ehitatud detailsetele kirjeldustel, mis aitavad kahtlemata võimalikult põhjalikult lugejale selgeks teha raamatu vägagi erinevate tegelaste mõttemaailma. Need aitavad mõista, miks käitub üks või teine loo kesksetest isikutest just nõnda ning kuidas kulgevad nende omavahelised suhted. Eelkõige jutustab romaan siiski meestest, kuid nende taustal joonistuvad välja ka naised.

Käsitlusel on mitmed tänapäevased probleemid, näiteks alkoholism, töönarkomaania ning ka peresisesed suhted. Samuti näitab autor väga oskuslikult erinevaid inimeste hirme ja salajasi südamesoove. Kujutatud on hirmu tuhvlialuseks saamise ees, põlgust endast erinevate inimeste vastu, soovi tunda ennast peremehena.

Imetlusväärseks võib pidada tegelaste valikut, kuna nii erinevaid, vastandlikke, kuid samas igapäevaelus kohatavaid karaktereid on raske esmapilgul mingigi seose abil ühendada. Väga meeldiv on kogeda niiöelda ahhaa-efekti, kui oled ühes tegelastest ära tundnud kellegi oma lähedastest või tuttavatest. Tänapäeva inimeste portreteerimisega on Tiina Laanem tõesti väga hästi hakkama saanud.

Millised on siis need tegelased, tänu kellele romaan „Väikesed vanamehed“ üldse eksisteerida saab? Laanem on juba kulunud võtete - tegelaskujude pilkamise ja naeruvääristamise - asemel andnud neile uusi omadusi, mis muudavad arvutuid kordi kasutatud stereotüübid jälle uudseteks ning omapärasteks. Teos algab pereisa Aleksi kirjeldusega. See mees peab tähtsaks materiaalset vara ja füüsilisi võimeid ning on esmapilgul ideaalne machomehe näidis. Loo käigus aga selgub, et Aleksiga on seotud mitmed aspektid, mis tema imagoga üldse kokku ei sobi. Näiteks peab pereisa salaja päevikut ning kannatab kroonilise kõhulahtisuse all. Romaani lõpus taipab enda vaadetes alati kindel olev Aleks, kuidas tema käitumine ta poegi mõjutab, ning taipab, et äkki polegi tema senised maailmavaated nii õiged, kui need esmapilgul tunduvad.

Aleksi täielik vastand on tema vend Mark, rändaja hingega hipilik mees, kes ei suuda ennast pikemalt siduda ühegi koha ega inimesega. Teose jooksul toimub temas muutus, mille käigus Mark aegamööda taipab, et ehk oleks aeg paikseks jääda ning nautida elu inimesega, kellega koos olles ta ennast tõsiselt hästi tunneb.

Olafit, kes on Aleksi hea noorpõlvesõber, võiks nimetada seltskonnalõviks ning veiniärimehest ärplejaks. Selgub aga, et valjuhäälne veiniärikas, kes end alalõpmata kiidab ning kellel alati iga asja kohta oma arvamus öelda on, ei suuda isiklikest probleemidest ja muredest rääkida isegi oma lähimatele sõpradele.

Marki ülikooliaegne sõber David joonistub loos välja endassetõmbunud ja kibestunud õppejõuna, kellel on noorpõlvest saadik sügavad tunded Aleksi naise Eva vastu. Mees pole Evale kunagi oma armastust tunnistanud, kuid loo lõpus toimub ka temas muutus ning muidu Evasse ettevaatlikkusega suhtunud David jagab naisega oma tundeid, mida ta siiamaani varjanud oli.

Johanni puhul on tegemist isikuga, kes ainsana kogu teose jooksul muutusi läbi ei ela. Ta on taime- ja loomatargast heasüdamlik vanamees, kes täidab samas ka nõuandja rolli. Just Johann on see, kes paneb Eva mõistma tõsiasja, mida naine nii kaua endale tunnistada on kartnud – ta ei saa kunagi Aleksiga nii õnnelikuks, kui ta südames igatseb, kuna nad on nii erinevad.

Värvikate meestegelaskujude taustal joonistuvad välja ka mitte vähem isikupärased naised, kuid nagu juba eelnevalt mainitud, ei rõhuta Laanem nende hingeelu ning muutumisi nii suuresti, kui rõhutab meeste omi.

Esmapilgul paistab, et kogu teos põhineb kirjeldustel ja keeruliste inimsuhete lahkamisel ning sündmustik jääbki üsnagi vaeseks, kuid poole raamatu pealt tundub, nagu vahetaks autor äkiliselt kirjutamisstiili ning sinnamaani rahulikult, peaaegu paigal kulgenud loos toimub ootamatu muudatus ning sündmuste käik kiireneb ja muutub agressiivsemaks.

Võib öelda, et raamat koosneb mitmetest teedest. Osa neist jõuab kusagile välja, kuid teised jäävadki loogeldes kulgema, andes lugejale võimaluse ise oma äranägemise järgi kujutleda, kuhu need viia võivad. Justkui poolikuks jääb Eva ja Aleksi tulevik ning samuti pole midagi teada sellest, kuhu kaob Olaf peale vaimset murdumist ning mis saab tema elust edasi.

„Väikesed vanamehed“ on hea ajaviiteraamat, mille seltsis on mõnus lõõgastuda. Nauditav on autori voolav ja kerge sõnakasutus, igapäevaeluline sündmustik, värvikad tegelased ja üldine närvilisuse ja pingete puudumine. Kõik tundub justkui iseenesest mõistetav, kuid pakub samaaegselt ka huumorit ja võimalust mõista inimesi ja nende sooritatud tegusid, millest mõnikord on väga keeruline aru saada.

 

Kai Kornet

Tartu Tamme Gümnaasium

10.b klass

õpetaja Piibe Leiger

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode