Arvustus nr 59

18/04/2009 00:46
  Seiklused maailmas, kus hundid enesetappe sooritavad

 Reijo Mäki “Hard Luck Cafe”

Eesti Raamat, 2007

 

Kirjanik Reijo Mäki pole oma kriminaalromaani kirjutades halastanud miljööle. Lugejale manatakse ette pilt vaesunud, tühermaaks ja räpaseks muutunud Soomest. Peamine tegevus toimub Turu linnas, kus inimesed elavad konteinerlinnakutes ja aega laiaks löövad erinevate Euroopa Liidu liikmesriikide tankid ning soomukid pole tänavapildis sugugi harv nähtus. Soomet on tabanud kaks suurt katastroofi, mis on viinud majanduse ja elanike endise hea elujärje põhja – terroriakt tuumajaamale ja atmosfäärist alla sülitatud meteoriidi kokkupõrge Soomemaaga. Looduse ilu on selles raamatus vähe, kuid Mäki on suutnud õige nurga alt lähenedes ka kõige trööstitumast tänavast teha salapärase ja kummastava paiga.

Autori suhe aega on intrigeeriv. Raamat on välja antud originaalkujul 2006. aastal. Teoses on palju peidetud ja täiesti silmnähtavaid vihjeid selle kohta, et sündmustik toimub tulevikus, kuid paraku valdas mind seda raamatut lugedes tunne, et kõik need kirjeldatud suured poliitilised sündmused on peatselt toimumas või peaks maailm juba selline olema nagu raamatus. Teoses pole Euroopa Liit maailmast kuskile kadunud, liit on vaid nõrgemaks ja ühepalgelisemaks muutunud; terroriste ja mitmesuguseid aktiviste on tekkinud juurde, nende rühmitused on laienenud; pole tekkinud ennekuulmatuid kõrgtehnoloogilisi vahendeid, kõik relvad ja muud IT-vidinad on olemas ka praeguses maailmas, vaid mõni üksikese on uus; pole tekkinud uusi transpordiviise ega muid asju, mis üldiselt ilmestavad tavalist ilukirjanduslikku tulevikumaailma. Kõige selle põhjal julgen oletada, et tegevus toimub umbes ajavahemikus 2008 - 2015.

“Hard Luck Cafe” kaks peategelast on Jussi Vares ja Matti Kalmari. Esimene on endine eradetektiiv, kes olude sunnil on vastu võtnud riigis, kus töökoha omamine on luksus, autobordelli piletimüüja ametiposti. Teine tegelane on aga edukas tapamasin, kes oma tegevusega on midagi  palgamõrtsuka ja agendi vahepealset. Olulisim faktor tööotsa juures on Kalmaril palga suurus. Võib eeldada, et tegu on külmaverelise inimesega, kes töötab kurikaelte ja mafioosode heaks. Kuid tegelikult võtab Matti tihti vastu tööotsi, kus ta peab hoopis poliitikute makstud raha eest kahjutuks tegema tähtsaid allmaailma ninasid. Omamoodi on Matti Kalmari nagu oma aja Van Helsing.

 Romaanis on pidev tegevus. Iga ajujahi lõpp on teise algus. Osaliselt on autori kirjutamisstiil liigagi läbinähtav ning see tapab kogu põnevuse ära. Näiteks ühe peatüki lõpus otsustatakse, et Kalmari pruut Megan Madigan tuleb röövida. Nagu tellitult algab järgmine peatükk sellega, et Megan lahkub Matti juurest viimase tungival pealekäimisel. Nii  muutub neiu ülilihtsaks saagiks R&R jõugule, kes kavatseb ta vastu tahtmist kaasa võtta.

Olen teoses osaliselt pettunud enda süül – ootasin romaanist rohkem ootamatuid lahendusi. Näiteks läksid peategelased olude sunnil relvi hankima. Ootamatult aga sattusid nad pearahaahne poeomaniku püssitoru ette. Halastamatult tulistati Matti Kalmari sõelapõhjaks. Kuna ühe peategelase mahakandmine tähtsate sündmuste keskel tuli nagu välk selgest taevast, olin väga vaimustunud autori julgusest ja ootasin põnevusega, kuidas asi edasi laheneb. Paraku juba järgmisel lehel tõusis Matti püsti nagu äsja tuhast tõusnud fööniks – tuli ilmsiks, et ta oli märganud endale kuulikindlad riided hommikul selga tõmmata!

Reijo Mäki on suutnud luua palju värvikaid tegelasi. Isiksusi leiab seinast seina, alustades paadialustega ja lõpetades baari Uus Apteek indiaanlasest baarmeni Horsega, kes puhkuseajaks sõidab kodumaale vihmatantsu tatsuma. Osavalt on teose autor kirjeldanud peategelaste hingeelu teatud valdkondades. Ta pole väga süvenenud tegelaste tunnetesse, mõtetesse. Ta ei kirjuta lehekülgede kaupa, kuidas näiteks mõjutas Jussi Varest tema kallima Annapura surm. Autor võtab asja kokku täpselt, detailselt, aga keerutamata, vahel ka lihtsakoeliselt. Mulle meeldib, et ta ei pinguta asjadega üle, vaid suudab hoida teatud kõlblusenorme ning säilitada konkreetsust.

Romaanis esineb sõnamänge ja situatsioonikoomikat, ka sellist, mida autor pole võib-olla meelega sündida lasknud. Näiteks teineteist äsja avastanud noorukid Matti ja Megan jalutavad mööda Aura jõge, mis voolab läbi Turust. Õhk on romantikast paks, seda võib tugeva tahtmise korral suisa lõigata. Kuid kohe meenus mulle ühest eelnevast peatükist, kuidas sellessamas imeilusas Aura jões hulpisid meelierutavad härjajalad. Või kuidas selsamal jalutuskäigul soovitas araablasest noormees sõita odava taksopaadiga lummaval jõel, kuid seekord jäi millegipärast autoril märkimata, et need veetaksod on mustad ja täbaras olukorras ning võivad suure tõenäosusega iga hetk märjas hauas lõpetada.

“Elame maailmas, kus hundid enesetappe sooritavad,” sõnas taksojuht romaanis. Tõesti, Mäki loodud maailm ei lase hellitada lootusi tuleviku suhtes. See teos on segu romantikast, eneseotsimisest ja -leidmisest, pantvangidraamast, atentaatidest, headest ja halbadest ning on vürtsitatud kuulivalangute, lume, tule, plahvatuste ja uhkete autode õhkimistega.

 

Marion Kade

morgeiz@hotmail.com

Tartu Tamme Gümnaasium

10. b klass

Õpetaja Piibe Leiger

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode