Arvustus nr 60

18/04/2009 00:48
Päris elust enesest

 Ketlin Priilinn ”Maarjamäe kägu”

 Tänapäev, 2007

 

Kord haiguse ajal järjekordset virna raamatuid otsides sattus mulle raamatukogus 

kätte üks esialgu mitte midagi ütleva pealkirjaga teos. Tegelikult ei osanud ma esialgu seisukohta võtta, sest ega väga lugema ei kutsunud. Juba ainuüks esikaant lugedes (sest juba sealt algas lugu) tundus, et tegemist on järjekordse teismelise tüdruku pobleemidest jutustava looga. Siiski otsustasin seda lugeda. Ega esmamulje probleeme kajastavast loost polnudki väga petlik, muresid tüdrukul oligi tõesti küllaga, ent ikkagi oli teost huvitav lugeda.

Lugu jutustab peagi 18-aastaseks saavast Marja-Liisist. Täpsmalt tema elu ühest kuust. Olude sunnil peab tüdruk oma perega kodusest Tartust suurde ja võõrasse Tallinnasse kolima. Loomulikult on see talle vastumeelne, sest maha jäävad sõbrad, kool, vanaema ja juba ammu kalliks saanud kodukoht. Tüdruku enesekindlus on madal: ta ei pea end eriti veetlevaks. Sellele tundele annab hoogu juurde ka imeilus südametemurdjast vanem õde - nii oma välimuse kui ka õelate märkustega. Kord julgust kokku võttes paneb Marja-Liis internetti üles tutvumiskuulutuse ja leiabki endale imearmsa poisi Martini. Juba esmakohtumisest saadik on neil hea klapp ja noored veedavad palju aega koos. Kord märkab tüdruk Martinit ja oma õde kahekesi koos. Tekivad kahtlused ja armukadedus ning suurest ahastusest, et teda on reedetud, sõidab neiu kellelegi midagi ütlemata vaheajaks Tartusse vanaema juurde. Tüdruku viimseks sõbraks ja kaaslaseks jääb veel koer Tuks, kes, justkui muret veel vähe oleks, kaduma läheb. Koer leitakse. Marja-Liis kuuleb sõbranna käest, et õde ja Martin planeerisid hoopis Marjale üllatussünnipäevapidu. Ehmatusega, et on asjast väga valesti aru saanud, tahab tütarlaps Tallinnasse tagasi sõita, kuid kui juba probleemid algasid, siis ega need niipea ei lõpe: bussist jääb tüdruk maha ning teeb riskantse otsuse minna koju ‘’häälega’’. Esimene peatuv auto. Normaalsena tundunud pereisa … ja loomulikult viiakse Marja-Liis metsa. Õnneks pääseb ta põgenema, kutsub isa vastu ning peale mõningaid selgitusi jätkab ta Tallinnas tavalist koolielu. Sünnipäevapidu õnnestub kenasti ning Marja-Liis on peale kõiki neid läbielamisi palju õppinud ning leiab, et on ometi täiskasvanudks saanud. Lõpuks on ta oma eluga rahul.

Teos jättis mulle sügava mulje. Kõik kajastatud probleemid olid väga päevakohased teismeliste elus. Liigagi palju oli neid kohti, kus ma end ühe või teise tegelasega samastasin või mõnele hoopis vastu vaidlesin. Peategelase välimuseprobleemid – murdeeas nii tavaline ja minu jaoks täiesti mõistetav. Samuti kohanemisraskused suures Tallinnas – eks elu hoopis teistsuguses keskkonnas ongi algul harjumatu ja raske. Kuid näiteks tema poisi otsingud interneti teel – sellise variandi kasuks ei otsustaks mina mitte kunagi. Ohud internetis on lihtsalt liiga suured. Minu jaoks on väga oluline, et loetav annaks rohket mõtlemisainet ja aitaks lasta emotsioonid valla. See raamat on just selline. Tihti sain tõmmata paralleele oma elu ja raamatu vahele ning leidsin palju õpetusi ja ka julgustust.   Iga sündmuse analüüsisin ma põhjalikult läbi, mõtlesin, kuidas ise oleksin sellises olukorras hakkama saanud või millist käitumist teistelt oodanud. Lugemise ajal oli pisaraterohkeid kohti, hetki, mil süda põksus ootusärevusest ning olukordi, kus naeru oli raske tagasi hoida.

Autor on raamatust teinud põneva ja kergestimõistetava teose. Olulised tegelased on väga hästi välja toodud ning nende iseloom on avatud arusaadavalt. Üllatav on see, et alles väga vähe lugenud, võib juba selgesti aimata asjade edasist käiku. Mõni vihje uue seikluse kohta ning juba on enam-vähem teada, kuidas keegi edasi tegutsema hakkab. Arvatavasti seetõttu, et tegelaste eripärad on väga kontrastsed ning käitumismudelid on mõistetavaks tehtud juba siis, kui tegelane alles saabub esimest korda tegevusse.

Pole vist õige kritiseerida inimeste riietumisstiili, kuid minu jaoks üsna häirivaks oli läbi teose kõlav üsna ühene stiil: kirjud velvetpüksid ja sametpluus. Ma ei tea, kuidas keegi teine sellese suhtub, kuid minu meelest ürita, kuidas tahad, aga kokku need ikka ei sobi ning noortepärane pole ammugi. Ometi on ju raamat üsna värske ja just noortele suunatud, minul aga tekkisid sellistele riietele mõtlemisest lausa külmavärinad.

Raamat on kirjutatud päevikuvormis ja noortele suunatud keelekasutusega. Õnneks puudub teoses noortele nii omaseks saanud ropendamine. Kõike, isegi ebameeldivaid kohti, on esitatud viisakalt, ilma ebatsensuursete sõnadeta. (Kord olen isegi ühe raamatu kõrvale heitnud just seetõttu, et noortepärasemaks muutmiseks oli sinna lisatud nii palju täiesti ebaolulisi roppe väljendeid, et ainuüksi hääleta lugeminegi tundus juba üsna sündsusetu tegevusena). Samuti puuduvad raamatus võõrkeelsete sõnade mugandused eesti keelde. Kõik on kenasti korda aetud ilusa eesti keelega. Mõistetav, et kõnekeeles tikuvad ikka kõnepruuki sisse välismaised väljendid, kuid kirjasõnas peaks siiski säilima puhas eesti keel.

 Meeldejäävaim ja hiljem kõige rohkem mõtlemisainet pakkuvam seik oli ”hääletamise” koht. Just nagu saatuse iroonia. Päev enne lugema hakkamist plaanisin Tartust ”häälega” koju minna. Lihtsalt huvi pärast. Põnevus ja hirm võitlesid minu sees, kuid hirm jäi kaalukalt peale. Kuid pärast selle seiga lugemist … ei, mitte et ma oleks õppust võtnud ja hakanud veel rohkem kartma, just risti vastupidi - on tulnud veel suurem huvi proovida. Ise ei teagi miks just niipidi, sest eeldatavasti on raamatu õpetussõnad ja juhtumid siiski selle eesmärgiga, et hoiatada ja pigem takistada. 

Raamatu peamõttena tooksin välja selle, et olgu probleeme palju tahes, alati peaks püüdma neist üle saada. Teismeeas tundubki, et keegi ei mõista ja kõik justkui ainult ebaõnnestuks. Siis tuleb asja võtta rahulikult, keskenduda positiivsusele ning varsti hakkabki päike tumedate pilvede vahelt paistma. Tüütust teismeeast kasvatakse välja, saadakse täiskasvanuteks ning lõputuna paistvale probleemide rajale vaadatakse tagasi juba naerdes.J

 

Reeli Erik

Tartu Tamme Gümnaasium

10. b klass

Õpetaja Piibe Leiger

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode