Arvustus nr 61

18/04/2009 00:49
Unustuste hõlma vajunud

 „Sulle on lihtsalt kloostris selgeks õpetatud üks moodne muinasjutt, aga muinasjutte on maailmas palju. Mõned unustatakse, nende asemele mõeldakse välja uued…“

 Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“

Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2007

 

„Mees, kes teadis ussisõnu“ autor Andres Kivirähk on sündinud 1970.aastal Tallinnas. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjanduse erialal ja ta on 1996.aastast Kirjanike Liidu liige. Kivirähk on avaldanud lühiproosat, humoreske, följetone ja paroodiaid ajakirjanduses ja kogumikena, kirjutanud hulgaliselt romaane (nt. „Rehepapp“, „Liblikas“, „Ivan Orava mälestused“), näidendeid, lasteraamatuid (nt. „Limpa ja mereröövlid“, „Lotte reis lõunamaale“), filmi- ja telestsenaariume, tegutsenud publitsisti ja arvustajana. Tal on igati mitmekülgne ja värvikas taust ning tema vahest irooniline või isegi sarkastiline huumor on eesti rahva poolt omaks võetud, mille tõttu on ta nüüdisaja üks menukamaid eesti kirjanikke.

Selle silmapaistva mehe sule alt ilmunud romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“ lihtsalt kutsus mind lugema. Arvatavasti ka paljusid teisi eestlasi, sest miks muidu on ta alates 2007.aastast, mil see ilmus, olnud raamatupoodide müügiedetabelites jätkuvalt kõrgel kohal? Näinud teose sinist esikaant, mida illustreerib vanaaegsete ornamentidega sümbol, jooksid mu mõtted kohe mineviku ja mälestuste radadele, kuhu saab vaiksel ja pimedal õhtul peitu pugeda, et meenutada eesti rahva ennemuistseid aegu. Ühesõnaga – lootused olid suured ja teose esimeste sõnadega („Mets on tühjaks jäänud.“) sukeldusin ma vastuolulisse maailma, kus samal ajal eksisteerisid koos inimesed, kellel kõikidel olid erinevad põhimõtted ning maailmavaade: ühed olid jäänud truuks metsale ja esivanematele; teised aga olid võtnud omaks kõik uued kombed ja vaimustusid raudmeestest.

Teose peategelane Leemet oli peaaegu kõiges viimane: ta oli viimane metsas sündinud mees; viimane, kes pidas oma pulmad metsas; viimane, kes nägi Põhja Konna ja eelkõige viimane, kes teadis ussisõnu. Ussisõnad polnud mingisugune järjekordne tavaline kaduv keel, millega saab lihtsalt madudega suhelda. Ei, ussisõnadel oli palju sügavam tähendus: inimene, kes oskas ussisõnu, oli suuteline enda hüvedes ära kasutama kõike ja valitsema kogu metsa. Nimelt mõistsid  kõik loomad, kui sipelgad ja teised putukad välja arvata, ussisõnu ning seega kujutasid ussisõnad endast nagu ülemaailmset keelt, millega sai end teistele arusaadavaks teha ja infot vahetada. Nii olid metsas elavad inimesed loomadega soojades ja sõbralikes suhetes.

Selline oli vana maailm: seal olid ussid ja inimesed parimad sõbrad, inimesed ei pidanud tööd tegema, sest toidu saamiseks pidi lihtsalt mõne põdra või jänese ussisõnadega taltsaks tegema ja seejärel tal kõri maha lõikama. Samamoodi sai ussisõnade abil koduloomadena kasvatada hunte, keda sai lüpsta ja kes andsid väga maitsvat piima. Ajapikku oli vana maailm aga hakanud järjest enam muutuma minevikuks, mida külasse kolinud inimesed meenutavad põlgusega, sest „..mujal maailmas peetakse inimesi, kes metsas elavad ja loomadega räägivad püsti hulludeks“ ja seetõttu püüti minevikku iga hinna eest oma mälust kustutada. Külarahvas innustas ka viimaseid metsa elama jäänud inimesi sealt ära tulema: „Kõik mõistlikud inimesed kolivad praegu metsast külasse. Rumal on ju elada veel meie sajandil kusagil pimedas padrikus ja loobuda kõigist hüvedest, mida pakub tänapäeva teadus.“  Külas oli elu kardinaalselt erinev: talupojad käisid iga päev põllu peal tööd tegemas, inimesed ei kandnud enam loomanahkasid, vaid linasest kootud riideid ja nende voodi kohal rippus Jeesuse pilt. Ristiusu tulekuga ja omaksvõtmisega hakkasid inimesed kartma ning põlastama ka usse, inimese põliseid sõpru: „Ussisõnad on saatanast,“ teatas munk, esimest korda erutades. „Inimene ei tohigi neid osata. Saatan lõi ussid ja andis neile kõnevõime, et nad saaksid ahvatleda esimest naist Eevat. Nad on kõik saatana teenrid.“

             Leemetile võis tunduda, et kõik inimesed tema ümber on mõistuse kaotanud ja hulluks läinud: tema parim sõber Pärtel kolis koos paljude teistega külasse elama ning muutis oma nime õige ristiinimese kombel Peetruseks; tema õde Salme hakkas koos elama paksu karu Mõmmiga, Leemeti ema ainsaks kinnisideeks oli toita teda lõhki; viimased inimahvid Pirre ja Rääk hakkasid kasvatama kitsesuuruseid täisid ning õpetasid neile ussisõnu; hiietark Ülgas tahtis ohverdada metshaldjatele suurtes koguses jäneseverd, karjasuuruse hundikarja ja lisaks veel metsa viimase neitsi Hiie; Hiie vanemad Tambet ja Mall püüdsid iga hinna eest elada nagu vanadel headel aegadel ning seepärast kasvatasid kasutult hiiglasuurt hundikarja; kunagine vahva raudmeeste vastu võitleja Meeme ainsaks mõnupakkuvaks tegevuseks oli lesida sambla sees ja juua raudmeestelt varastatud veini; ja lisaks veel sajad külaelanikud, kes olid unustanud ussisõnad ning Põhja Konna ja kes rabasid hommikust õhtuni tööd teha. Niisiis seisis Leemet jätkuvalt valiku ees – kas jääda üksildasse metsa või minna külasse ja hakata päevast päeva sööma leiba ja körti, mis maitsesid vastikult, ning lasta end ristida?

            Romaani kestel suudab Leemet kaotada kõik talle kallid inimesed, kellede elu on lõppenud traagilise või isegi mõrvarliku surmaga. Isegi tema parim sõber rästik Ints tapetakse külainimeste poolt. Vähemalt Leemeti vanaisa, kes etendab teoses ürgset ja vahvat võitlejat, lendab inimeste luudest tehtud tiibadega tema juurde ja koos vanaisaga peab Leemet viimaseid võidukaid sõjakäike raudmeeste vastu. Kui ka vanaisa õnnetu juhuse tõttu surma saab, siis saab Leemeti ainsaks eluülesandeks valvata Põhja Konna sügavat ja õndsat und. Nii jäi Leemet täiesti tühja ja üksildasse metsa vananema ja oma lõppu, mis osutus ühtlasi ka metsarahva lõpuks, ootama. Oma igavikulises üksinduses sisistas Leemet veel endiselt enda lõbuks ussisõnu:  „Kõik muu minus võib mädaneda, kuid ussisõnad jäävad ikka värskeks. Ussisõnad ja rahulikult tukkuv Põhja Konn.“

            „Mees, kes teadis ussisõnu“ on ühtaegu lõbus ja õpetlik: teos on suhteliselt irooniline ning sellele lisab vürtsi Kivirähki teravad, tabavad ütlused ning kõnepruuk. Minu erilise sümpaatia osaliseks said just teose säravad tegelaskujud eesotsas peategelase Leemetiga, kelles avaldusid nii õrnad tunded kui ka ürgne metsikus. Millesse ma väikese halvakspanuga suhtusin oli see, et teoses oli liiga palju kirjeldatud tapatöid ja vägivalda ning teatud hetkedel häiris mind ka kirjaniku ropp suukasutus. Õnneks ei rikkunud need asjaolud romaani üldpilti ja ma pole väga imestunud, et „Mees, kes teadis ussisõnu“ on muuhulgas võitnud ka Eduard Vilde ja Virumaa kirjandusauhinna ning kandideerinud isegi kultuurkapitali aastapreemiale.

Kuigi romaanis kirjutatut võis võtta kui ühte ebatavalist muinasjuttu, kuhu on sisse põimitud eestlaste müüte ning uskumusi, siis kaudses või õigemini öeldes sümboolses mõttes on sellel siiski väga sügav tähendus. Kivirähk on püüdnud lugejatele näidata, mis juhtub inimestega, kes unustavad oma päritolu ja esivanemate pärandi. Ta näitab meile piltlikult, kuidas kunagine vägev metsarahvas on muutunud abituks külarahvaks, kes on unustanud muistsete aegade teadmised ning oskused. Samamoodi võib juhtuda ka eestlastega või mis tahes muu rahvaga, kes tahavad globaliseeruvas maailmas üha enam sarnaneda teistega ja kes seetõttu ei pööra enam tähelepanu oma emakeelele ning rahvuslikule omapärale, mis vajuvad järjest rohkem unustuste hõlma, et lõpuks sootuks kustutada. „Mees, kes teadis ussisõnu“ hoiatab meid sellise kurva saatuse eest ja paneb kõigi südametele, et tuleb hoida seda, mis on väärtuslik.

 

Kadri Peterson

11.klass

Hugo Treffneri gümnaasium

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode