Arvustus nr 62

18/04/2009 00:51
Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“

Eesti Keele Sihtasutus 2007

 

„Mees, kes teadis ussisõnu“ on Andrus Kivirähki 2007. aastal ilmunud romaan. Raamat on saanud nii Eduard Vilde nimelise kui ka Virumaa kirjandusauhinna ning on püsinud pikka aega raamatute müügiedetabelite esiotsas.

Romaanis on palju traagilisi sündmusi, mis muudavad selle üldiselt süngeks. Naised elavad karudega koos, noor poiss on sunnitud onu mädaneva surnukeha kõrval talve veetma, Põhja Konna valvur joob end aeglaselt surnuks ja laguneb tükkhaaval koost, peategelase Leemeti naisel hammustab hunt pulmapäeval kõri läbi ja ämmal näo eest, vanaisal raiutakse lõpuks elavast peast ribid selgroo küljest lahti ja une pealt tapetakse üks naine ja tema laps. Samuti on traagiline armastus Leemeti ja Magdaleena vahel.

Leemet, tõeline maaelu patrioot, oli valmis Magdaleena pärast isegi linna minema. Ta lootis, et saab ussisõnu õpetada Magdaleena pojale ja nii jätkuks ussisõnade õpetamise traditsioon. Pärast seda, kui Magdaleena tapeti koos oma pojaga, polnud Leemetil enam mingeid unistusi. Ta läks metsa ning jäi sinna üksinda oma elu lõpuni. Talle oli selge, et tema ongi viimane mees, kes räägib ussisõnu, ning kui tema sureb, ei teagi neid enam keegi.

Raamatus oli hästi välja toodud, kui kiiresti üks kultuur ja keel hävida võivad. Inimesed püüdlesid moodsama elu poole, nad ei hoolinud oma juurtest ega isegi mugavast elust. Nad tahtsid end tunda nagu välismaa rahvas - uhked rüütlid ja külaelanikud. Selles uues elus pidid nad küll iga päev tööd rügama ja vastiku maitsega leiba sööma, kuid sellega oldi rahul, sest nii oli moodne ja teised tegid nii.

Romaanis on palju paralleele tegeliku eluga. Hävitati endast erinevaid inimesi: metsas tapeti rüütleid, sest nad olid teistsugused, ja linnas suhtuti metsaelanikesse halvustavalt. Ka tänapäeval suhtutakse igapäevaelus põlglikult inimestesse, kes teistest erinevad. See aga viib lõpuks kellegi hävinguni.

Paralleelid Kivirähki romaani ja kaasaja vahel on tajutavad. Tänases ühiskonnas pürgitakse ikka parema ja moodsama poole. Tehnika areng on viimase 100 aastaga olnud tohutu. Inimesed tahavad ajaga kaasas käia ja ostavadki muudkui uuemaid ja moodsamaid asju. Nii nagu romaanis unustasid inimesed oma juured ja ussikeele ning tõttasid üksteise võidu linna elama, tööd rügama ning jumalat kummardama, teevad inimesed seda ka praegu. Kolitakse ikka suurematesse linnadesse, unustatakse oma kodumaa ja emakeel, selleks et saada parem ja tasuvam töökoht.

Kivirähk on sellesse romaani sisse toonud hästi imelikke ja eriskummalisi tegelasi: raudmeeste poolt maha raiutud jalgadega lendav vanaisa, kellel on ka mürgihambad, hullumeelne hiietark, hundikarju kasvatav metsamees, südamlike ahvinimeste paar, kõnelevad rästikud ning kalad ja karud. Erinevate tegelaste rohkus näitab, kui mitmekülgsed ja erinevad on ka eestlased ise.

Ma soovitan seda raamatut kõigil lugeda, kuna see aitab eestlastel paremini oma identiteeti leida ja mõista. „Mees, kes teadis ussisõnu“ paneb inimesed oma väärtushinnanguid üle vaatama, sest muistsed oskused, mis on kadunud unustuste hõlma, võivad olla paremadki kui uued ja moodsad. Samuti paneb see raamat mõtlema, et eesti keel ja kultuur võivad hävida samamoodi, nagu kadusid raamatus ussikeel ja metsarahvas. Rohi ei ole mujal rohelisem kui siin. Võõraste iidolite, keelte ja kultuuride poole püüdlemine on asjatu, sest meil on juba olemas oma keel ja kultuur, mida unustamise asemel tuleks hoopis hoida ja edendada.

 

Kadri Seppa

Tartu Raatuse Gümnaasium

9. klass

Juhendaja Lea Sokman

© 2008 All rights reserved.

Make a free websiteWebnode