Arvustus nr 7

Raamatuarvustus
“Mina, Mortimer”
Birk Rohelend (Hele-Riin Moon)

Ma tahtsin raamatukogust laenutada Sass Henno raamatut “Mina olin siin”,
sest see pidi olema päris loetav. On vist jah loetav, sest raamatukogus on sellele järjekord mitu nädalat ja ma ei saanud seda raamatut. Küsisin siis konsultandilt midagi sarnast. Soovitati raamatut “Mina, Mortimer”.
Ma usun, et sarnane on neis raamatutes ehk vaid pealkirja esimene sõna: mina.
“Mina, Mortimer” räägib ühest 23-aastasest meditsiiniüliõpilasest. Ja millest muust ikka kui tema elu mõtte otsinguist.Või vähemalt sunnivad arenevad sündmused teda seda mõtet otsima.
Alguses on ta endast jube heal arvamusel, selline üleolev, upsakas poosetaja. Tema elus peab kõik olema perfektne.Ta on snoob, tal on palju riideid, rikkad vanemad, laitmatult korras kodu. Mortimer ehk Mort arvab, et tema on see, kelle plaani, koodeksi järgi peavad peale tema enda ka tema sõbrad,keda ta nimetab vennaskonnaks, elama. Ta peab ennast säravaks, harituks, seltskonna hingeks, vennaskonna liidriks.
Kõik muutub, kui sõber Phil teeb enesetapu. Siis on Mort solvunud, et Phil talle oma kavatsusest mitte midagi rääkinud ei olnud. Alguses ta ongi vist sellepärast endast väljas, et kuidas Phil julges teda kõrvale jätta. Alles hiljem tuleb kahjutunne, et sõpra enam pole ja Mort hakkab mõtlema elu ja surma üle. Umbes pool aastat (märtsist augustini) on ta omadega päris segi, joob ja vahetab tüdrukuid, sõpradega ei suhtle, näeb mingit kuradikest ja vanameest Cori, kellest ei saagi mina aru, kas ta on päriselt või on ta Morti ettekujutus või mingi unenäo tegelane.
Raamatu tegelaste nimed on enamuses võõrapärased - Mortimer (Mort), Max, Phil, Cor, Ash (Ashton), Ivy. Ka kasutab autor päris palju võõrsõnu - faktori elimineerimine, groteskne farss jne. Kuna Mort ongi selline poosetaja, siis selline keel tegelikult sobib talle. Ikkagi jääb tunne, et autor püüab iseenda tarkust näidata.
Liiga palju korratakse väljendit “tont teab”, kolm korda vähemalt. Sellele lisaks veel korduvalt “pagan teab”,”kurat teab”. Aga võib-olla see ongi taotluslik, sest lõpus Mort saabki oma meelerahu tagasi vesteldes kuradikesega, keda ta sageli näeb, kui on liiga palju konjakit joonud.
Raamat oli minu jaoks enamasti igav. Kohati oli vaimukas. Näiteks oma välismaal kirurgina töötavat ja harva kodus olevat käsutavat isa nimetab Mort härra Püksiks ja Ooperifantoomiks, kes põeb korralagedusallergiat. Naljakalt kirjeldatakse seda, kui Mortil on paha olla, näiteks “Tuba Morti ümber tantsis polkat”, “Morti kummagi silmalau küljes rippus sangpomm”, “Kuuekümne vaguniga rong alustas sõitu ühest kõrvast sisse, teisest välja.”
Mortimeri ema Eliise lahutab tema isast ära ja hakkab koos elama Morti sõbra Ashtoniga. Nagu Ashton Kutcher ja Demi Moore!? Ma soovitaksin seda raamatut lugeda nendel inimestel, kellel pole tõesti midagi muud teha (on näiteks sunnitud haiglas olema).Või siis nendel, kes ainult selliseid raamatuid loevadki.
Autoril pole vist eriti kellegagi rääkida. Siis ta kirjutaski oma “suurepäraste” mõtete väljaütlemiseks selle raamatu. Üks raamatu viimastest lausetest on selline: “Elu üle võis lõpmatult mõtiskleda…aga vahel oli hea üldse mitte mõelda ja lihtsalt elada. Ja elada oli hea”. Raamatu autorile soovitaksingi, et hakaku parem elama. Sellel teemal on juba tõesti lõpmatult mõtiskletud ja kirjutatud. Kaua võib!

Karl Sukko
TFG 7.a kl
Juhendaja: Margit Ninn
karlsukko@hot.ee