Arvustus nr 7

Vat nii

Seekord läbib tuleproovi Mihkel Raua romaan “Musta pori näkku”, Eesti populaarseim raamat aastal 2008. Alguses olin ma täiesti selle raamatu lugemise vastu:

1) Mihkel Raud ei ole tegelikult kirjanik. See, et ta on Eno Raua ja Aino Perviku poeg, selgus alles lugemise käigus.

2) Raamat on kahtlaselt populaarne nagu ka Mihkel Raud ise. Ometi, nagu tuli välja, meeldis see kaugeltki mitte kõigile lugejatele.

3) Kartsin, et see on ületamatult ropp, näiteks nagu Juha Vuorineni “Joomahullu päevaraamat”, mille kinkis mulle üks umbkeelne venelane, viimast lasteraamatuks pidades.

3 : 0 raamatu kahjuks

“Musta pori näkku” lugesin erinevates kohtades, diivaninurgast kuni peatusel kell pool kaksteist öösel lõdisedes ja trolli oodates. See aitas kaasa elada raamatu sageli muutuvale keskkonnale, mis võis nii mõndagi lugejat häirida. Seekord vist vedas ja “musta pori” maine mu silmis tõusis.

3 : 1

Kui raamat läbi sai, mõtlesin, kellele see üldsegi mõeldud on. Siin on ühe muusikust tuttava arvamus: “Me käisime täna [...] kirikus Jõuluoratooriumi kuulamas. Mul kiskus kole igavaks ja lugesin "Musta pori näkku", aga ilusti mängisid ja laulsid inimesed muidu.”

3 : 2

Samas aga ei meeldinud raamat nii mõnelegi mu klassi õpilastest, võiks isegi öelda, et praktiliselt kõigile. (Teadagi, et eriti solvunud võivad olla need, kellesse Mihkel Raud “poriga” sihtis.) Klassikaaslased tõid põhjenduseks, et raamat on mõttetult ropp, liiga ebaloogiline ja killustatud.

4 : 2

Julgeksin neile vastu väita:

1) mõttetult ropp –--> maitsekalt ropp

Eriti eredalt sai seda näha “kolme sõna mängus” (järgmine koht pärast “tervitust viiendast lauast”, kus ma hüsteeriliselt naerma hakkasin). Need kolm sõna, millega seal mängiti, on ju tavalises kõnepruugis täiesti ropud ja labased. Nilbus aga muutus kunstiks ning mulle tundub, et need üsnagi pikantsed väljendid on õigel kujul õiges kohas.

4 : 3

2) liiga ebaloogiline –--> üllatav, ettearvamatu

Paljude “loogiliste” teoste viimaseid lehekülgi lapates, kusjuures raamat ise pole kaugeltki veel loetud, hakkan juba ette taskurätikuid varuma. “Musta pori näkku” lugedes sain aga tunda erinevaid elamusi ning mitte liiga pingelist kulminatsiooni poole liikumist. “Loogiliste” raamatute miinuseks ongi sageli see, et lõpplahenduse seisukohalt ebaoluline heidetakse kõrvale, seega jääb nii mõndagi toredat vahele. Ilma tuvikasvatajast (ja -sööjast) Zaitsevi, seksisõltlasest bussijuhi Volli ja sarnaste kõrvaltegelasteta oleks raamat liiga tõsine!

4 : 4

3) killustatud –--> õiget mõistmist soodustav

Teadagi, et teist korda samasse jõkke ei astuta ning iga kord on ühele ja samale olukorrale erinev pilk. Kui Mihkel Raud mitmendat korda Võru läbikukkunud esinemise poole pöördus, ei tundunudki see nii fataalsena kui algul.

5 : 4

Tegelikult on “Musta pori näkku” päris südamlik raamat, oleksin selle pealkirjaks pannud “Valgeid sulekesi pihku” ja kaane peale teinud “ülekohtuselt alandatud” Heiki Soome pildi.

 6 : 4 raamatu kasuks!

Anastassia Mišenkina

11.c klass

Tallinna 37. Keskkool

Juhendaja Edward Kess